Itaaalia ja natukene muud

Pole siia neli nädalat kirjutanud, tobe eks? Aga sellel on olnud ka oma kindel põhjus - mu Interneti ühendus lõpetas mingiks ajaks minuga koostöö. That was easy. Ja muidugi läks oma 2 nädalat Itaalia alla. Uskumatu, ma käisin JÄLLE Itaalias! Vahepeal naljatledes juba mõtlesin, et varsti kujuneb sellest juba igaaastane traditsioon. Kui vaid raha jätkuks.....ma loodan, et vähemalt see traditsioon jätkub, et ma saan iga aasta(loodetavasti on see suvi) käia ära kuskil reisil.

Niiiiiiiiiiii...

16.august/17.august
Öine sõit..magamine...üleval olemine ja uuesti magamine..hommikuoode(5 hommikul) siis hommikusöök. NUUUDLIIID...ja kohv.  15 tunnine sõitja Poolas me olimegi!
Äratundmisrõõm, sest Poolas ööbisime samas kohas kus eelminegi aasta.
Käisime suures kaubanduskeskuses, ostsime juba esimesed asjad endale. Läksime hotelli sööma ja peale seda juba Varssavi vanalinnapoole, kus tegime mõned tervitusjoogid! Leidsime esimese Starbucksi ka aga see oli juba kinni. Ootasime järgmiseid otsinguid!

18.august
Hommikul kell 4 väljasõit. Ega me polnud üldse unised. Maas magamine oli sellelajal lemmikteema...Lõpuks ei pannud enam tähelegi, et kolm tundi järjest maas maganud. Sellest palavusest olenemata, mis mootori peal magades on, olin selliste võimaluste üle ülimalt õnnelik.  Teekond Austriasse oli pikk, tundus , et see lõpmatu suur Poola ei saagi läbi. Aga lõpuks AUSTRIA! Läksime siis Viini , leidsimegi Starbucksi!!!! Me olime lõpmatuseni õnnnelikud.

Okei..vähem juttu!
Kõik pildid....segamini!

girls night out

bussi kassikoor

Capri-koht kuhu jätsin südame

nutitelefonide ajastu

food?

San Marino...FUCKING SAN MARINOO

lapsed õnnelikud Napolis, rottidest ja prussakatest hoolimata

 Vesuuuuv

when in rome

maailma parim seltskond

tööriietus

i wish

looteasendis Liina

colosseum-checked!

minu maailma parimad tüdrukud

isamaalised lapsed

duššimüts pähe ja pesema

meie tuba

lapsed kadusid laburündis ära

*****

Risto Rumaski jutunurk:

Tere!
Minu nimi on Risto Rumask von Backcurrent. Olen alati mõelnud ajakirjanikuks saada. Nüüd ma lõpuks olen. Sõbrad kutsuvad Ristoks. Olen lahe. Vahest kutsutakse ka Rummiks. Enam ei ole lahe. Tauri ütles ka Tere. Tauri on poiss. Tauri on poiss. Tauri ei ole poiss. Tauri on poiss.

Head päeva!

Umbes 2 kuud tagasi kirjutasin ma viimati. Umbes 1 kuu tagasi hakkasin ma Itaaliast kirjutama.Ma ei teagi kas ongi üldse mõtet oma draftis olevat Itaaliajutustust pikendada..Kõik ju niigi juba teavad..või ei? Mul on tunne, et kui ma seda kirjutaksin kaotakse see oma võlu..Aga  ma nüüd ei teagi…

Ma ei saa aru inimestest  kes on kadedad ja ihned. Nii halb on see tunne kui sa küsid kelleltki midagi ja sulle lihtsalt ei vastata. Kõik lihtsalt nagu vaataksid sinust mööda. Nüüd ma saan aru miks mõned inimesed on kadedad…sellepärast , et nad on ise sellises situatsioonis olnud nagu mina. Sest hetkel mõtisklen küll selle üle, et hakkan ka kadedaks. Muidugi…nagu mul midagi jagada kunagi oleks. Te võite küll mõelda, et see on nii tähtsusetu ja tühine asi, aga minul on küll halb. Kas tõesti ongi inimesed sõbrad ainult ninaall? See teema nagu puudutaks poolt ühiskonda. Pooli inimesi, aga hetkel tundub , et see puudutab peaaegu kõiki kes mu lähedal on.

Käisin Tallinnas. Ma olin juba unustanud miks mulle seal niiväga meeldib. Olin Merle ja Markkoga. Jillisime ja nägin nende korterit ja kassi ja käisime linnas ja tegime head sööki, rääkisime…Nagu vanasti. Aga juttu on oluliselt vähem. Jah, ma olen vist kinnisemaks muutunud, kuid millepärast?
 Käisin ENTRUMi tiimiüritusel, sain ennast tähtsana tunda. Kordki elus tunnen, et seda asja ma vajan, et eksisteerida. Seda, et ma saan midagi teha. Võib-olla ongi minu kutsumus aidata. Ehk mulle ei meeldigi kadedad inimesed sellepärast , et mulle meeldib endal aidata ja midagi ära teha. ENTRUM on mulle nii palju andnud. Kõige tähtsam on alati muidugi seltskond olnud ja toredad hetked seal.
Kokkusaamine oli Balti filmi-ja meediakoolis. Enne seda istusime Merlega tema koolis ja siis ma mõtlesin….kui nii edasi läheb…kas mul on üldse võimalust niikaugele jõuda? Kas mul on kunagi võimalust ülikooli astuda, kui ma ise oma eluga hakkama ei saa. Hetkelgi on see, et ma sean tantsu ette poole kui kool, sest lihtsalt….on ju kergem valida see tee mis sulle endale rohkem meeldib ja ignoreerida seda mis ei meeldi? Koolis on ju ka vahel tore käia, aga kõige positiivsega millega sa sinna hommikul lähed saad sa niipalju negatiivset ja tagasilööke tagasi, et vahel on tunne, et ma ei tahagi enam. Ma ei suuuda, ei taha, ei saa. Aga peab, sest see on mu kohustus. Kohustus mida pean veel 2 aastat kannatama ja selle nimel pingutama. Kui mul on halvad hinded olen ise pahane, kui ma ei saa hakkama siis mõtlen, et ma ei saagi kuhugi ülikooli sisse.
Ma mõistan miks ma niipalju reisida tahan. Ma mõistan miks ma peale ülikooli tahan ära minna. Ja ma ei tee isegi nalja kui ma seda mõtlen. See on mul nagu mingitsorti unistus. Aga muidugi, siis jällegi mõtlen, et…kas on võimalus, et ma siis üldse enam ülikooli ei astu. Muidugi on raske seda hetkel oletada. Sest sinna on ikka piisavalt palju aega. Aga öeldaksegi ju, et unistused peavad varakult valmis olema. Enamustel on unistuseks minna ülikooli, saada erialane töö jne jne. Nagu ikka.
Ma tunnen talve. See pole isegi sügis, see on tõesti nagu talv juba. Tuul ei ole ka sügisene vaid talvene. Enam ei suuda sügismantligagi käia, sest lihtsalt liiga külm on.

Andra ütles, et ta lausa ehmatas ära, et mul selline blogikujundus on. Nii sünge ja nii..mitte minulik. Ma isegi ei mäleta miks selline kujundus. Kurbusest ehk? Aga enam see ei ole vist nii.
Ma olen põhimõtetega inimene ja ma saan vihaseks, kui inimesed ei mõista muret ja ei mõista miks ma vihane olen. Sellisele asjale ei saa lihtsalt rahulikult edasi lasta minna. Oh õudust!