Kui palju oleme sellele mõelnud ja sellest rääkinud, et kui sarnane on meie kass mu isaga. Kui tobedalt naljakas on üldse sellistele asjadele mõelda...aga, ta tuli meie juurde just isa matuste päeval. Ta oli kuskil puuotsas ja ootas kuni see kõik läbi saaks, et ennast siis näole anda. Tal on mu isa silmad. Täpselt samasugused. Ta iseloom on nagu temal oli. See on lihtsalt uskumatu kuidas üks loom saab meenutada sulle nii lähedast inimest.
Ma vihkan seda, kui ma olen väsinud. Kui ma ei ole saanud korralikult magada ja ma tean , et ma pean selle päeva õhtul minema kuhugi, kuhu ma üldse minna ei taha. Võino , sellistel hetketel mul ei ole kunagi tahtmist kuhugi minna. Ja eriti siis, kui väljas on veel vihmane ja sombune ilm ja kus ma lihtsalt tahaks lebotada, aga ei, peab ikka välja minema. Ma olen sellistel aegadel nii emotsionaalne, et ma võin iga asja peale lihtsalt nutma hakata. Iga pisemagi ja tähtsusetu asja üle. Ja see on niii tobe! Ja siis ma olen terve maaaaailma peale vihane, mis on veel tobedam. Sest üldiselt ei ole keegi selles väsimuses süüdi. No, okei mõnikord ikka on ka.
Jah, ma ei taha teada ja isegi mõelda sellele mis saab septembris ja üldse järgmisel aastal ( hooajal, õppeaastal). Kõik muutub, nii igasmõttes. Ühed lähevad , teised jällegi tulevad. Enamus jäävad. Saab raske olema.
Ma nii väga tahaks lubada, et ma hakkan koolis paremini õppima. Et ma keskendun ja kulutan sellele rohkem aega. Ja, et trennis ma annan alati endast kõik ja üritan ennast arnedada niipalju, kui veel võimalik. Aga ma ei saa. See oleks jällegi lollide lubaduste andmine, neid täitmata. Vähemalt nii ma arvan. Sest alati miski takistab mul seda tegemast. Seda ma vaid luban, et ma vähemalt üritan jääda neutraalseks selle kõige suhtes. Mis ka ei juhtuks. See ei takista minul oma elu elamist ja kohustusi täitmast. Ma tõesti proovin silma kinni pigistada ebaõigluse ees mis mind ees ootama hakkab.
