nobody knows
Siiani ei suuda uskuda kui pettunud ma endas olen. Ma olen ju nii palju vaeva näinud, ma olen tahtnud seda teha..Mitte miski ei lähe nii nagu ma tahaksin..
Huvikooli lõpukontsert oli...kurb. Ei tahtnud küll pillima hakata seal kõikide ees, aga seda oli juba teada ja peale selle, see olen ju mina.
Õhtul oli veel pikk trenn naistega. Sääsed tahtsid meid verest tühjaks imeda, see oli päris naljakas kuidas kõik tõmblesid ja siplesid.. isegi tantsu ajal. Sai vähemalt naerda ja jälle oma sussid katki tanstitud. Juhhu
Ma pean õppima, ma pean lihtsalt sellele keskenduma , rohkem aega pühendama.
Käisin jooksmas. Üritan seda nüüd regulaarselt tegema hakata. Muidugi siis ei saa, kui pikad trennid õhtuti on.
Nägime Anitat. Järjekordselt juhtus see täiesti ootamatult ja mis kõige parem, juba teist korda järjest juhtus see kaubahallis. Sellised kohad on pühad kohad.
Mu kirjutuslaua peal on nagu apteek. Igasugused rohud ja kreemid pesitsevad seal.
Neljapäeval on olümpia.
Reedel ei ole vist erilist väga midagi. Pidin Merlega kokku saama ja Jõgeva avarusi avastama. Ooo, kui põnev see tundub.
Laupäeval on linnapäevad ja maakonna tantsu pidu + öölaulupidu. Terve päev trenni, esinemisi ja mis kõige parem - saab jääjooki juua! See on lausa traditsiooniks kujunenud. Vaat kui vahva!
Pühapäeval on Alexi sünnipäev. Oh, ma ei taha teada, mis saama hakkab.
Kuna ma veel siia siis kirjutada jõuan? Sinna tundub , et läheb kaua aega.
Suvi on mu mõtteis ja mõtted ei püsi mu peas. Ma olen nad lihtsalt nii ära nämmutanud.
Pean olema pikemat aega eksami lainel. Eriti matemaatika ja bioloogia. Nii palju asju. Mu enesehinnag on lihtsalt üks suur 0 praegu. Ootan aega , kui see paraneb. Oh kuidas ma oleks õnnelik , kui kõik läheks hästi!