29 veebruar, 2012
Mul on nüüd parem. Palju-palju parem. Mul ei olegi veel olnud sellist hetke, et ma lihtsalt ei suuda midagi teha ja hommikul pole mul ka sellist tunnet olnud, et ma lihtsalt ei tahaks mitte kunagi oma voodist tõusta.
Hommikul ärkates olin ma nagu teine inimene. Kas asi oli ilmas või mul lihtsalt oligi parem?
Mul tõesti oli seda päeva vaja.
Käisin pildistamas. Õues oli ilus - väga ilus. Ja nüüd on kooli jaoks ka pildid olemas.
Ja mida enam ma mõtlen suvele - seda enam ma seda tahan.
Koolitantsuga on ka nüüd korras vist - või mis?
Kolmapäeval on mul vist võimalus Pillet näha. Või mis vist, täitsa ongi.
Koorem oleks nagu õlgadelt laskunud.
Hommikul ärkates olin ma nagu teine inimene. Kas asi oli ilmas või mul lihtsalt oligi parem?
Mul tõesti oli seda päeva vaja.
Käisin pildistamas. Õues oli ilus - väga ilus. Ja nüüd on kooli jaoks ka pildid olemas.
Ja mida enam ma mõtlen suvele - seda enam ma seda tahan.
Koolitantsuga on ka nüüd korras vist - või mis?
Kolmapäeval on mul vist võimalus Pillet näha. Või mis vist, täitsa ongi.
Koorem oleks nagu õlgadelt laskunud.
28 veebruar, 2012
Jah , hetkel ma tõesti olengi rahul. Sellega mis mul on. Mind absoluutselt ei huvita mida teised mõtlevad oma imetillukese ajuga. Jah, tõesti ma vihkan inimesi, kes teevad ennast lolliks oma nõmedate küsimustega või küsivad midagi rumalat , et lahe välja näida. Enne mõeldakse ikka ka. Olgu, on minulgi selliseid asju juhtunud , aga no ma ikka üritan hoiduda.
Ma tahaks ,et see mõte mis sai mõeldud - jääkski nii, et ei tekiks mingeid lahkhelisi või blokke ette. Ma ei taha kedagi muud sinna.
Kas nüüd on siis seee aeg , kui minul tuleb lisakoormus peale?
Ma olen tülpinud. Sellest koolist. Mind ajavad seal inimesed ainult vihale. Õigemini õpetjad. Inglise keel on tõeline põrgu. Ma lihtsalt ei suuuuuda.
Ja ma ikka kuulan neid laule. Ei tüdinegi vist kunagi ja olen siiani piisavalt kade.
Tõesti loodan, et mul on homme võimalus koju jääda. Saaks veidigi puhta ja oma asju ajada. Ei peaks sinna eesti keelde ka minema. Oh , oleks see vaid nii. Ja kell on kohe 20. Ja ma ei ole õppimisegagi alustanud, aga see olen ju mina. Inimene , kes lihtsalt maha istudes enam ei tõuse, arvutitaha jäädes , on ta sinna nagu naelutatud ja muusikat kuulama jäädes, ei taha ta enam kuhugi minna.
Aga on aeg. Tõusta ja lahkuda.
Ma tahaks ,et see mõte mis sai mõeldud - jääkski nii, et ei tekiks mingeid lahkhelisi või blokke ette. Ma ei taha kedagi muud sinna.
Kas nüüd on siis seee aeg , kui minul tuleb lisakoormus peale?
Ma olen tülpinud. Sellest koolist. Mind ajavad seal inimesed ainult vihale. Õigemini õpetjad. Inglise keel on tõeline põrgu. Ma lihtsalt ei suuuuuda.
 | |
| sest mul on piisavalt supermän koer kodus |
Ja ma ikka kuulan neid laule. Ei tüdinegi vist kunagi ja olen siiani piisavalt kade.
Tõesti loodan, et mul on homme võimalus koju jääda. Saaks veidigi puhta ja oma asju ajada. Ei peaks sinna eesti keelde ka minema. Oh , oleks see vaid nii. Ja kell on kohe 20. Ja ma ei ole õppimisegagi alustanud, aga see olen ju mina. Inimene , kes lihtsalt maha istudes enam ei tõuse, arvutitaha jäädes , on ta sinna nagu naelutatud ja muusikat kuulama jäädes, ei taha ta enam kuhugi minna.
Aga on aeg. Tõusta ja lahkuda.
26 veebruar, 2012
Avastasime tõesti , et kuidas ikka on selline tülpimus ja väsimus peal, tahaks lihtsalt rahulikult olla. Isegi esineda võiks ainult väikse massiga - föönixiga. Kõik on lihtsalt läinud suuremaks kui ma oleksin kunagi osanud arvata. Kuid siiski jah, me oleme lihtsalt vooluga kaasa läinud. Pole kahtlustki , et see kõik on olnud super hea -parim, aga tihti just ongi nii , et kui sa oled seal tipus , kus on kõige parem , siis sa tüdinedki sellest kiiresti. Lihtsalt what you gonna do . Ja kui sa lõpuks saavutadki selle rahu, siis jälle kirud ennast , kui igav sul on ja tahaks midagi teha. Vajan on lihtsat vaheldust. Mingisugust väikest asja , mis teeks päeva erksamaks.
Kõik on nii kahepoolne asi. Kui tahad siis saad - ja kuhjaga. Kui ei taha - siis ei saagi üldse.
Kõik on nii kahepoolne asi. Kui tahad siis saad - ja kuhjaga. Kui ei taha - siis ei saagi üldse.
photoshoot
Käisime Kassinurmes vastlapäeva tähistamas, koos nende hääde vanakestega! '' Vaata mida ikka aastad inimesega teevad '' . Ainult paremaks.
Ja see pikk nädalavahetus ongi juba läbi, nii kiiresti see aeg siis lendabki. - Juhhu , nägin selle ka enne vanaks saamist ära.
Tahaks nüüd jälle ennast oma voodisse visata ja seal lamada kuni väsimus kaob - ehk siis kuni igavikuni.
Homme on see päev. Ootan ja nagu ei oota ka. Tõehetk ongi käes.
Sest mina ei üritagi olla keegi teine.
Kas ma tõesti pean ennast selle kõigega vaevama?
Tahan juba Entrumi, tahan veel kuulda Marko reisimuljeid.
ainus ainus võimaluuus
23 veebruar, 2012
Jah, Priit Põdral oli täna seal lava ees rääkides täiesti õigus. See jutt tõesti läks mulle korda. Ta on inimene keda ma austan, sest tema teab millest ta räägib ja ta oskab rääkida sama huvitavalt kui kirjutada. Polegi ju mõtet filosofeerima hakata. Tema mõttemaailm meeldib mulle. Suur pluss talle kõige selle eest!
Esmaspäevasel pikal trennil mõtlesin , et mida ma tegema hakkan , kui meie nunnu Helle kultuurimajast ära läheb. See juhutb juba varsti. Ma ei taha. Tema on kultuurimaja hing, tema teebki selle kõik nii koduseks ja heaks. Kui teda poleks poleks seal üldse nii hea. Ja ta tantsib nagu ingel. Meie ingel.
Naljakas, et ma juba temaga räägin nendest asjadest. Poleks uskunud.
Avastasin ka , et mu Saduküla semud on ikka nii muhedad. Ma igatsesin neid tõesti. Kohe väga.
Tänane kooli esinemine .. kuidas nüüd öeldagi...läks nagu hästi .. ja nagu ei läinud ka. Okei vist ikka läks hästi. Mulle niiii meeldib meie seltskond seal. Hooopis teine. Ja kuidas ma naersin täna seal laval, ma tundsin ennast seal tõesti õnnelikuna. Välja arvatud mu väga-väga valutav kõht.
Ma olen ikka veel väga imestunud. See kõik...on nii uskumatu. Ma lugesin seda kõike nii kerge südamega, sest temal oli seda kerge kirjutada. Ma tahan ka seda kergustunnet, aga miski rõhub mind ikka, isegi siis kui see tunne juba tekkima hakkab.
Nad räägivad sellest kõigest ikka veel. Sellest on juba 2 kuud möödas, aga täna rääkisid nad nii, nagu see oleks alles eile juhtunud. Ma lihtsalt ei taha seda teemat enam lahata. Pole ju mõtet rääkida mis selle kõik põhjustas või mis sellele kaasa aitas. See on paratamatus. See oleks nii kui nii juhtunud, varem või hiljem. Jah , ma oleksin tahtnud temaga veel aega veeta. Isegi siis , kui ma oleksin pidanud istuma seal- tema voodi kõrval ja lihtsalt rääkima kuidas mul koolis läheb või mida Lotte kodus teeb.
Jälle ma olen tagasi selles samas punktis , kus ma olin kuu ja pool aega tagasi. Mõtlemas kõigele sellele.
Aga enam pole sel tähtsust. Ega elu ja aeg ei saa seisma jääda, need aina liiguvad ja liiguvad ja liiguvad. Nad ei peatu isegi siis , kui sul oleks vaja vedigi aega , et mõelda.
Nii tüütu on see elu , kus sa pead ainult mõtlema edasistele asjadele. Et sa ei saa hetkegi olla asjadest mõtlemata, nii, et su meel puhkaks.
Esmaspäevasel pikal trennil mõtlesin , et mida ma tegema hakkan , kui meie nunnu Helle kultuurimajast ära läheb. See juhutb juba varsti. Ma ei taha. Tema on kultuurimaja hing, tema teebki selle kõik nii koduseks ja heaks. Kui teda poleks poleks seal üldse nii hea. Ja ta tantsib nagu ingel. Meie ingel.
Naljakas, et ma juba temaga räägin nendest asjadest. Poleks uskunud.
Avastasin ka , et mu Saduküla semud on ikka nii muhedad. Ma igatsesin neid tõesti. Kohe väga.
Tänane kooli esinemine .. kuidas nüüd öeldagi...läks nagu hästi .. ja nagu ei läinud ka. Okei vist ikka läks hästi. Mulle niiii meeldib meie seltskond seal. Hooopis teine. Ja kuidas ma naersin täna seal laval, ma tundsin ennast seal tõesti õnnelikuna. Välja arvatud mu väga-väga valutav kõht.
Ma olen ikka veel väga imestunud. See kõik...on nii uskumatu. Ma lugesin seda kõike nii kerge südamega, sest temal oli seda kerge kirjutada. Ma tahan ka seda kergustunnet, aga miski rõhub mind ikka, isegi siis kui see tunne juba tekkima hakkab.
Nad räägivad sellest kõigest ikka veel. Sellest on juba 2 kuud möödas, aga täna rääkisid nad nii, nagu see oleks alles eile juhtunud. Ma lihtsalt ei taha seda teemat enam lahata. Pole ju mõtet rääkida mis selle kõik põhjustas või mis sellele kaasa aitas. See on paratamatus. See oleks nii kui nii juhtunud, varem või hiljem. Jah , ma oleksin tahtnud temaga veel aega veeta. Isegi siis , kui ma oleksin pidanud istuma seal- tema voodi kõrval ja lihtsalt rääkima kuidas mul koolis läheb või mida Lotte kodus teeb.
Jälle ma olen tagasi selles samas punktis , kus ma olin kuu ja pool aega tagasi. Mõtlemas kõigele sellele.
Aga enam pole sel tähtsust. Ega elu ja aeg ei saa seisma jääda, need aina liiguvad ja liiguvad ja liiguvad. Nad ei peatu isegi siis , kui sul oleks vaja vedigi aega , et mõelda.
Nii tüütu on see elu , kus sa pead ainult mõtlema edasistele asjadele. Et sa ei saa hetkegi olla asjadest mõtlemata, nii, et su meel puhkaks.
22 veebruar, 2012
Olen ikka veel selle kõige peale vihane. Ma ei saa mitte midagi sinna teha, see lihtsalt on nii. Üritan sellest kõigest mööda vaadata , aga siis ta hüppab jälle mulle nagu võluväel ette. See teema peaks olema juba ammendatud, aga ei. Kõik toob seda jäle meelde ja jutt läheb alati sellele. Ja kõige nõmedam on just see , et ta ise polegi õieti aru saanud miks see kõik nii on.
Lugesin seda kõike suu ammuli, nii ilusad sõnad millegi nii tühise kohta. Ma ei arvanud , et ma kellegi silmad oma imala jutuga avan , või motiveerin neid midagi tegema. Naljakas. Aga nii hea oli seda lugeda.
Mu peas on käinud nii miljontriljon mõtet nende paari päevaga mis ma veetsin seal - Leedus kui ka nüüd siin kodus.
Lugesin üht raamatut. See pani mind nii palju mõtlema sellepeale, kui väga ma ikka seda kõike oleksin tahtnud. Seda mis mind pea , et juba ees ootas. Mõtetes ma kirusin ennast aga sisimas olen õnnelik, et ma just nii tegin. Ehk on järgmine kord , see minu kord.
Ma vihkan õpetajaid , kes õpilasi ei austa ja neilt liiga palju loodavad. See ju ei ole normaalne, alati ei saagi asjad paremaks minna. Nemad on ju need , kes peaksid mõistma?
Täna on esinemine linnapea vastuvõtul , homme koolis ja esmaspäeval jälle kultuurimajas.
Siis on juba ka koolitantsu tulemused teatavaks tehtud.
Ma pidin piinlikuse kätte ära surema. Ma lihtsalt tol hetkel mõtlesin seda, mida ma poleks soovinud. Pärast istusin pea norus ja häbenesin. Automataane ei. Noomin iseend selle eest.
Ta oleks kindlalt kade. Mina muidugi naeraksin sellepeale... Ma oleksin rahul.
Mitte ,et ma väga õel inimene oleks , aga ma ei saagi kõigesse leebelt suhtuda.
pealt üks , seest teine
Lugesin seda kõike suu ammuli, nii ilusad sõnad millegi nii tühise kohta. Ma ei arvanud , et ma kellegi silmad oma imala jutuga avan , või motiveerin neid midagi tegema. Naljakas. Aga nii hea oli seda lugeda.
Mu peas on käinud nii miljontriljon mõtet nende paari päevaga mis ma veetsin seal - Leedus kui ka nüüd siin kodus.
Lugesin üht raamatut. See pani mind nii palju mõtlema sellepeale, kui väga ma ikka seda kõike oleksin tahtnud. Seda mis mind pea , et juba ees ootas. Mõtetes ma kirusin ennast aga sisimas olen õnnelik, et ma just nii tegin. Ehk on järgmine kord , see minu kord.
Ma vihkan õpetajaid , kes õpilasi ei austa ja neilt liiga palju loodavad. See ju ei ole normaalne, alati ei saagi asjad paremaks minna. Nemad on ju need , kes peaksid mõistma?
Täna on esinemine linnapea vastuvõtul , homme koolis ja esmaspäeval jälle kultuurimajas.
Siis on juba ka koolitantsu tulemused teatavaks tehtud.
Ma pidin piinlikuse kätte ära surema. Ma lihtsalt tol hetkel mõtlesin seda, mida ma poleks soovinud. Pärast istusin pea norus ja häbenesin. Automataane ei. Noomin iseend selle eest.
Ta oleks kindlalt kade. Mina muidugi naeraksin sellepeale... Ma oleksin rahul.
Mitte ,et ma väga õel inimene oleks , aga ma ei saagi kõigesse leebelt suhtuda.
pealt üks , seest teine
21 veebruar, 2012
Nüüd on ka see aeg , kui mina hakkan kirjutama meie esimesest esinemis-reisist Leedus Jonavas.
17. veebruar , reede - bussisõit Leetu.
Hommikul kell 9 oli väljasõit, enne seda laadisime oma riided , mehed ja muu varustuse bussi kärru. Peale seda kogunesime kultrasse kus Airi meid heade sõnadega ära saatis.
Algas pikk reis Leedu poole. Ma juba suutsin unustada , kuidas mulle meeldib sõita bussiga lugeda samalajal raamatut ja kuulata muusikat. Süüa ja pildistada ning rääkida oma rahvaga. Lugesin mitu raamatut läbi.
Meil oli nii vahva tõlk ka kaasas - Domicele. Nii hea ja tore inimene!
Peatusime Raganas Kekis, kus lõunatasime ja tegime traditsioonilise Jõgevahe Pere grupipildi.
Kella 20 olime juba oma ööbimispaigas , milleks oli üks taastusravikeskus. Toad olid mõnusad , kuid külmad.
Käisime õhtusöögil , tahtsime proovi teha , aga plaat ei läinud tööle. Õhtul veel saime teada , et hommikul kell 10 on esinemine taastusravikeskuses olevatele inimestele.
Magada sai seal küll super hästi, maitea kuidas see võimalik oli. Õhtul lükkasime Kerliga veel oma toas voodid kokku , et meil soojem oleks.
Õhtul olime meie toas ja mängisime Jüri-Marit. See oli mega-mega-mega vahva!
18. veebruar , laupäev - esinemine Jonava kultuurimajas linnapea vastuvõtul.
Hommikul ärkasime ,käisime söömas ja siis suundusime juba esinemis riietega ja asjadega alumisele korrusele.
See oli meie ekstreemseim esinemine, toodi meile küll uus makk ( selle kultuurimaja parim , puutetundlik ja puha , aga bass käis nii üle , muusikat ei kuulnud ja see koguaeg sakkis )
Me kõik tulime sellest super hästi välja , sisimas lootsime , et keegi ei saanud aru. Ju siis nii pidigi olema.
Peale esimest esinemist panime ennast valmis minem kultuurikeskusesse proovi. Alguses tegime oma bloki läbi ja peale seda oli juba finaali proov koos kõikide Läti , Leedu , Poola rühmadega. Finaalis laulsime ''Ärgage Baltimaad'' , olid soololauljad ja meie massiga tegime taga liikumist. See oli võimas juba proovis.
Kell 17.00 hakkas ametlikult kõik pihta. Meie olime kuskil kava keskel , peale orkestrit.
Esinemiskohast veel rääkides , siis lava oli hiigel suur , ja kõik oli nagu kuskil suures kontserti saalis. lihtsalt mega!
Ja lõpuks oligi meie aeg minna tantsima. Oli nii hea tunne olla seal laval, esindamas Eestit sellises kohas ja , et just meid sinna oli kutsutud. Rõõm tantsides oli üüratu. Minu üks parimaid esinemisi. Uhke tunne, tõesti. Meie kava viimane tants - '' minu eestimaa kestab'' tõi mulle kananaha ihule ja pisara silma. See kõik oli nii suursugune. Kõik elasid kaasa.
Ääretult vahva oli ka see, et Leedu rahvas oli nii hea meie vastu.
Kava kõige lõpus oligi suure finaali aeg , kõik laulsid täiest hingest kaasa ja kõik oli nii super võimas!!!
Peale esinemist oli nn ''läbu''. Süüa sai ja inimesed tantsid, vahtisin suu ammuli kuidas Poolast tulnud Leedukat tantsisid . Oeh!
Peale kõike seda , läksime tagasi oma ööbimispaika. Käisime Liisi ja Liina toas telekat vaatamas, ise olime kõik surmväsinud. Alguses kui nende tuppa läksin ,käis telekast leedu keeles Shrek. Pärast juba eurovisiooni laulu valimine ja mingi muu saade.
Enda tuppa suundusime vara ja voodisse saades ma tahtsin sellega kohe ühte sulanduda. Väsimus oli hull.
19. veebruar , pühapäev - tagasisõit Eestisse
Kell 9 pidime olema juba valmis oma asjadega ja minema sööma. Enne 10 jätsime hüvasti ja ronisime bussi.
Hakkas jälle see pikk sõit. Kurb oli lahkuda. Kõik oli ju niivõrd hea.
Sättisime ennast mugavalt sisse ja hakkasime nautima viimaseid tunde selle kõigega.
Peatusi oli vähem , kuid Raganas Kekis ikka peatusime ja sõime.
Õudne oli see , et Leedus nägime kuidas üks auto oli sõitnud väga jõhkralt ennast sodiks , Lätis oli üks auto sõitnud teepiirdesse ja Eesti enne Painküla oli ka üks auto ennast katusele sõitnud.
Kõikjal ikka juhtub.
Tartust kuni Jõgevani me olime neljakesi oma istmete peal ( nimelt me istusime üksteise vastas 4-kesi ) ja lihtsalt lamasime üksteise otsas, mul oli vaid pea ühel pool ja jalad teiselpool toolidel.
Oli mõnus koosviibine. Kunagi jälle.
Viimasest päevast mul hetkel pilte pole.
Ja positiivne oli muidugi see ka , et see kõik oli meile vaid võileiva raha eest.
Aitäh armsad inimesed, et suutsite selle meeldejäävaks teha!
Ma võiksin teiega luurele ka minna!
Kell 9 pidime olema juba valmis oma asjadega ja minema sööma. Enne 10 jätsime hüvasti ja ronisime bussi.
Hakkas jälle see pikk sõit. Kurb oli lahkuda. Kõik oli ju niivõrd hea.
Sättisime ennast mugavalt sisse ja hakkasime nautima viimaseid tunde selle kõigega.
Peatusi oli vähem , kuid Raganas Kekis ikka peatusime ja sõime.
Õudne oli see , et Leedus nägime kuidas üks auto oli sõitnud väga jõhkralt ennast sodiks , Lätis oli üks auto sõitnud teepiirdesse ja Eesti enne Painküla oli ka üks auto ennast katusele sõitnud.
Kõikjal ikka juhtub.
Tartust kuni Jõgevani me olime neljakesi oma istmete peal ( nimelt me istusime üksteise vastas 4-kesi ) ja lihtsalt lamasime üksteise otsas, mul oli vaid pea ühel pool ja jalad teiselpool toolidel.
Oli mõnus koosviibine. Kunagi jälle.
Viimasest päevast mul hetkel pilte pole.
Ja positiivne oli muidugi see ka , et see kõik oli meile vaid võileiva raha eest.
Aitäh armsad inimesed, et suutsite selle meeldejäävaks teha!
Ma võiksin teiega luurele ka minna!
Tahan teiega minna kuule ja sealt ringiga tagasi!
15 veebruar, 2012
we found love
give me the chance to love you
Jah, ma tean, et ma ei ole siia ammu kirjutanud. Vähe on neid kes seda ootavad, aga ega ma siis kõigile ei kirjutagi, endale ikka. Kuid märgin siiski ära ühe inimese - tsau Marko, mul on meeldiv sinust sinu blogis kuulda , sinu vahvatest tegemistest ( seal Tartus ) ,oh sind!
Elus rääkides, siis midagi erilist juhtunud ei ole. Juba ülehomme on Leedu ja ma olen niii super õnnelik , et see juba nii lähedal on. Ma ei veeda poolt tundigi sellele mõtlemata.
Eile oli pikk proov. Panime Leedu kava kokku. Vahepeal ma pidin seal naerukrambid saama. Miks ma olen selline?
See kõik oli väga kole. Tõsiselt kohe. Ja samas muidugi oli seda kõike ka väga meelelahutuslik vaadata , kuidas ta piinleb. Mul tuli naermisega meelde, kuidas Kerliga teisipäeval vahetunnis rääkisime Sellest ja siis korraga nii kõvasti naerma hakkasime , et see kajas vist terve koolimaja peale.
Ma ei taha ise selle kõigega vaeva näha. Sa võiksid ka kaasa aidata. See oleks ju mõistlik? Kõik on nii teistsugune. Ma ei jõua ise seda kõike elavana hoida.
Viimasel ajal olen ma hakanud palju jälgima moeblogisi. Need on väga muljetavaldavad ja endale tuleb kohe tuhin midagi teha või meisterdada, aga ma ei oska mitte millestki alustada , ega ka mitte midagi teha. Nii palju mõtteid mul ei ole.
Ma olen täielik Tyler Wardi fänn, tahaks temasugust endale. Merle arvates on ta täiega pussy wussy. Cmon Merle!
Minu jaoks on tark inimene see, kes suudab igast olukorrast piinlikust tegitamata välja tulla, mitte see kes on ennast õppinud ''targaks'' ja saab koolis ainult häid hindeid. Ehk polegi sellist inimest kuskil olemas , aga minu imetillukeses maailmas on. Kõik inimesed ei ole sellised nagu mina tahaksin ,et nad oleks. Olen kaks ööd näinud nii kummaliselt imelisi unenägusi. Hommikul nende peale mõeldes on mul suur küsimärk pealael rippumas.
Ma olen niii vihane, et tema saab kõik mida ta tahab. Ta ajab teisi ära, ta vihastab meid välja. Või ainult mind?
Kas asi on tõesti jälle ainult minus? See kõik rikub selle ilu ära. Ma vihkan teda oma südame põhjani , kõige rohkem siin maailas vist. Temast mõtlemine toob mulle vihavärinad , ta võiks siit kaduda, ta tekistab minus jälestust. Mitte-mitte keegi ei ole seda ennem saavutanud. Aga no tema on ju alati esimene pidanud olema.
Ja mingid susser-vusserdamised mis seal olid, olid ka nii ajuvabad. Kas tõesti tema sellele üldse ei mõtle , et see nii ebaõiglane on? Ta oleks pidanud ta kohe sinna panema , kuhu ta tee teda niikuinii viis.
Ma olen nii vihane, et ma lihtsalt ei suuda. Jah , ma võin olla enesekeskne või isekas. Võibolla tõesti olengi. Ja mis see sind torgib?
Mu selg valutab väga. Ja siiski Leedu on juba reedel. Saab siit hullumajast ära, veidi paremasse hullumajja.
Jah, nii end armastuse-liigsus tasub...
Mul enda kurbusest on raske meel,
kuid eks mu kurbus ole raskem veel,
kui lisad oma. Nukraks muutes sind,
veel enam tajub valu hõõguv rind.
Arm, see on suits, mis tõuseb üles ohkeis;
kui selgib-sära silmis õnnerohkeis,
kui sumbub-meri murepisaraist.
Mis on ta muud veel?
Mul enda kurbusest on raske meel,
kuid eks mu kurbus ole raskem veel,
kui lisad oma. Nukraks muutes sind,
veel enam tajub valu hõõguv rind.
Arm, see on suits, mis tõuseb üles ohkeis;
kui selgib-sära silmis õnnerohkeis,
kui sumbub-meri murepisaraist.
Mis on ta muud veel?
11 veebruar, 2012
Ma olen kade. Kade. Kade. Kade. Järjekordselt millegi mõttetu ja olematu peale. Ma naeran nüüd enda üle veidike.
Üritan ennast vedada juba õppimislainele, kuna esmaspäev ja teisipäev kontrolltööd ja esmaspäeval on 3 trenni, millest viimane - naistega trenn - kestab hiliste õhtu tundideni. Vähemalt ei pea me mingisugust pikka kava kokku panema ja läbi tegema , vaid 1 tants nendega koos.
Nii vahva on kuulda Andralt kiidusõnu mu riiete kohta. Aitäh sulle , you made my day! Ja teised ka kes vahel kiidavad. Naljakas on vahest kui keegi tuleb koolis vastu ja ütleb , et ''sa näed täna nii ilus välja'' või ''sa oled täna kuidagi teistsugune'' . Armas!
Ma nii igatsen seda aega , kui ma tundsin ennast mingismõttes erilisena. Mulle meeldis käia pildistamas. Ma ootasin alati seda nii pingsalt. Kas ma ise lasin oma võimalused käest?
Kui jah , siis igastahes , tubli mina!
Üritan ennast vedada juba õppimislainele, kuna esmaspäev ja teisipäev kontrolltööd ja esmaspäeval on 3 trenni, millest viimane - naistega trenn - kestab hiliste õhtu tundideni. Vähemalt ei pea me mingisugust pikka kava kokku panema ja läbi tegema , vaid 1 tants nendega koos.
Nii vahva on kuulda Andralt kiidusõnu mu riiete kohta. Aitäh sulle , you made my day! Ja teised ka kes vahel kiidavad. Naljakas on vahest kui keegi tuleb koolis vastu ja ütleb , et ''sa näed täna nii ilus välja'' või ''sa oled täna kuidagi teistsugune'' . Armas!
Ma nii igatsen seda aega , kui ma tundsin ennast mingismõttes erilisena. Mulle meeldis käia pildistamas. Ma ootasin alati seda nii pingsalt. Kas ma ise lasin oma võimalused käest?
Kui jah , siis igastahes , tubli mina!
09 veebruar, 2012
Raskeim lahing on veel ees
Najakas ja samas ka väga õudne, et kehalise tunnis hüpitsaga hüpates ma hingan niii vähe, peaaegu , et ei hingagi ja siis mu pea valutab terve päeva ja ma ei suuda olla. Nüüd arvutitaga olles oli jällegi nii , et avastasin ühel hetkel , et ma olin lakanud hingamast. Hakka või kartma.
Mulle meeldib
* kui me mariega naerame matemaatikas ja õpetaja vaatab meid naljaka näoga
* kirjutada
* ''nimed marmortahvlil'' .. oli oodatust parem (raamat mis pani mind nutma)
* merlega juttu ajada
* mariega õppetöös koostööd teha
* vaadata vanu pilte
* teed juua meeletus koguses
* supp mis emme teeb (ma nõuan seda alati)
* päike, mis paistis täna terve päeva
* vene keele tund koos mariega
* minu voodi - mis on nii kullakallis , kus on 6 suurt patja , 2 paksu tekki + veel 2 väiksemat
* minu kiisumiisu Klaus kes tuleb iga öö minu juurde magama
* marinega rääkida üle pika aja
Ma olin imestunud. Ta läks närvi. Hakkas nutma. Seda polnud ammu enam juhtunud.
Ja naljakas oli kuulda , kuidas teised juba küsivad ,et mis värk neil nüüd siis on?
Oli raamatutöö. Tundsin , et tahaksin sinna paberile terve raamatu ümber kirjutada. Ainuke raamatutöö mida mulle kirjutada on meeldinud. Millest selline muutus?
Vaatasin uuesti Karli tunni videoid. Tundsin jälle seda tunnet mis seal tunnis oli. Heldisin. See kombinatsioon ei lähe vist mul kunagi meelest. Vähemalt üritan seda endale koguaeg meelde tuletada.
Mul on nii palju unistusi. Ma jään õhtuti nendele mõeldes magama. Need tunudvad lihtsalt niii ilusad ja ebareaalsed.. Miks minuga kunagi midagi nii head ei juhtu , et ma rõõmust lakke saaksin hüpata, seejärel pea ära lüüa ja lolliks jääda? Oh mind küll.
Nädalapärast ongi juba reede ja siis Leedu. Ma ootan seda juba liiga palju. Äkki see ennustab miskit halba?
Mu ID-kaart pole ikka veel kohale jõudnud. Ma satun paanikasse. Appi-appi-appi.
Veendusin täna selles , et minu lemmik tants üle aegade on Eestimaa kestab , sest see on kauneim tants mida ma eales tantsinud olen. Ma lihtsalt armastan seda!
Palun , et mu ellu tuleks midagi head. Oleks ju aeg?
Mulle meeldib
* kui me mariega naerame matemaatikas ja õpetaja vaatab meid naljaka näoga
* kirjutada
* ''nimed marmortahvlil'' .. oli oodatust parem (raamat mis pani mind nutma)
* merlega juttu ajada
* mariega õppetöös koostööd teha
* vaadata vanu pilte
* teed juua meeletus koguses
* supp mis emme teeb (ma nõuan seda alati)
* päike, mis paistis täna terve päeva
* vene keele tund koos mariega
* minu voodi - mis on nii kullakallis , kus on 6 suurt patja , 2 paksu tekki + veel 2 väiksemat
* minu kiisumiisu Klaus kes tuleb iga öö minu juurde magama
* marinega rääkida üle pika aja
Ma olin imestunud. Ta läks närvi. Hakkas nutma. Seda polnud ammu enam juhtunud.
Ja naljakas oli kuulda , kuidas teised juba küsivad ,et mis värk neil nüüd siis on?
Oli raamatutöö. Tundsin , et tahaksin sinna paberile terve raamatu ümber kirjutada. Ainuke raamatutöö mida mulle kirjutada on meeldinud. Millest selline muutus?
Vaatasin uuesti Karli tunni videoid. Tundsin jälle seda tunnet mis seal tunnis oli. Heldisin. See kombinatsioon ei lähe vist mul kunagi meelest. Vähemalt üritan seda endale koguaeg meelde tuletada.
Mul on nii palju unistusi. Ma jään õhtuti nendele mõeldes magama. Need tunudvad lihtsalt niii ilusad ja ebareaalsed.. Miks minuga kunagi midagi nii head ei juhtu , et ma rõõmust lakke saaksin hüpata, seejärel pea ära lüüa ja lolliks jääda? Oh mind küll.
Nädalapärast ongi juba reede ja siis Leedu. Ma ootan seda juba liiga palju. Äkki see ennustab miskit halba?
Mu ID-kaart pole ikka veel kohale jõudnud. Ma satun paanikasse. Appi-appi-appi.
Veendusin täna selles , et minu lemmik tants üle aegade on Eestimaa kestab , sest see on kauneim tants mida ma eales tantsinud olen. Ma lihtsalt armastan seda!
Palun , et mu ellu tuleks midagi head. Oleks ju aeg?
07 veebruar, 2012
ma tuhat korda tänan sind !!
Ma vihkan kui inimesed ei saa hakkama oma asjadega. Nad põgenevad oma kohustuste eest. Heaküll, seljuhul ma vihkan ka ennast veidikene. Aga ma üritan nende eest mitte joosta. Las põrkavad vastu mu seljatagust.
Sain veidikeseks üle sellest halamisest. Või ma lihtsalt eiran seda?
Mu armas Marie tõmbas mulle paar laulu - mis on hetkel mulle eluks vajalikud.
Ja ei suuda ka mainimata jätta , et toas on mul siiani 10 kraadi ja õues on -12 . Aitäh ilmataat, või kes iganes neid asju ajab . Soovitus sulle - too soojad ilmad tagasi , muidu juhtub sinuga midagi kurja.
Ei suuda veel tänamata jätta ka Jaanat , ta on minu Entrumi ingel. Ilma temata poleks ma kummalgi korral sinna jõudnud. Asjaolud olid muidugi mõlemal korral hoopiski erinevad , kuid siiski , kui teda poleks olnud oleks minuga lõpp olnud.
Ja kui juba siin tänama hakkasin siis aitäh Marko nende ilusate sõnade eest oma blogis. Sa oled vahva! Tervitused sulle sinna kuhugile- Kohilasse ? ( piinlik lugu küll kui väga puusse panin ) ja head hommikukohvi sulle :)
Ma vihkan hetki , kui kõik räägivad korraga ja karjuvad üksteise peale läbisegi. See on tavapärane. Oleks me kõik vaid korraga ühel arvamusel. Meil on vähemalt veel arenguruumi.
Igapäev ma mõtlen sellele , et juba järgmisel reedel lähme me Leetu. Ave võtab enda uue aliase kaasa, teeme nalja, oleme koos ja räägime vahetpidamata juttu. Kas sellepärast ma seda siis niiväga ootangi?
Vaatasime ka koolitantsu videoid - arvasin , et see kõik on ilusam , kuid siiski .. see oli mega!
Pildid on ka maaaaaaaailma ilusad , tahaks neid nüüd ruttu saada ja arvutisse skännida ja teiega jagada!
Jällenägemiseni!
Sain veidikeseks üle sellest halamisest. Või ma lihtsalt eiran seda?
Mu armas Marie tõmbas mulle paar laulu - mis on hetkel mulle eluks vajalikud.
Ja ei suuda ka mainimata jätta , et toas on mul siiani 10 kraadi ja õues on -12 . Aitäh ilmataat, või kes iganes neid asju ajab . Soovitus sulle - too soojad ilmad tagasi , muidu juhtub sinuga midagi kurja.
Ei suuda veel tänamata jätta ka Jaanat , ta on minu Entrumi ingel. Ilma temata poleks ma kummalgi korral sinna jõudnud. Asjaolud olid muidugi mõlemal korral hoopiski erinevad , kuid siiski , kui teda poleks olnud oleks minuga lõpp olnud.
Ja kui juba siin tänama hakkasin siis aitäh Marko nende ilusate sõnade eest oma blogis. Sa oled vahva! Tervitused sulle sinna kuhugile- Kohilasse ? ( piinlik lugu küll kui väga puusse panin ) ja head hommikukohvi sulle :)
Ma vihkan hetki , kui kõik räägivad korraga ja karjuvad üksteise peale läbisegi. See on tavapärane. Oleks me kõik vaid korraga ühel arvamusel. Meil on vähemalt veel arenguruumi.
Igapäev ma mõtlen sellele , et juba järgmisel reedel lähme me Leetu. Ave võtab enda uue aliase kaasa, teeme nalja, oleme koos ja räägime vahetpidamata juttu. Kas sellepärast ma seda siis niiväga ootangi?
Vaatasime ka koolitantsu videoid - arvasin , et see kõik on ilusam , kuid siiski .. see oli mega!
Pildid on ka maaaaaaaailma ilusad , tahaks neid nüüd ruttu saada ja arvutisse skännida ja teiega jagada!
Jällenägemiseni!
05 veebruar, 2012
that kind of love
You watching me,
In secrecy
From the corner of my eye,
I catch you walking by.
Can you agree,
That we could be,
More than just a quick hello,
If we don't jump, we'll never know
That kind of love's easy,
The kind you never knew
That kind of love's easy
The kind that you never get used to.
Ma olen nagu tühi must auk. Või pigem läbipaistmatu? Kõik teised tunduvad mulle praegusel hetkel paremad kui omad. Tahaksin kõik selle endast välja lasta, kõik selle mis mind seest kratsib ja kriibib siia kirjutada , aga ma ei oska, ma ei suuda seda panna korralikult sõnadesse. Mul on vist tagasi see nutu ja halamise tuju.
Kuradi külmavärinad. Poleks pidanud seda lugema. See järjekordselt ei puudutanud mind üldse, aga ma tundsin siiski pettumust või .. ma ei teagi mida ma tundsin!
Kõik asjad juhtuvad oma tahtmise järgi.
Ma siiani peaksin lugema seda raamatut mida ma olen lugenud põhjalikult juba kolmapäevast saati , aga see venib, ta ripub mu küljes nagu takjas. Raputades ta ei kuku maha , ega kao. Tüütu!
Mulle ei meeldi silmside, ma peaaegu , et vihkan kui inimene vaatab mulle silma. No miks küll? Oskan ennast peita - vaid pöörates pea.
Tyler Wardi laulud toovad mulle kananaha ihule...Ma tahan nutta. Üle pika aja on mul see tunne. Tahan nutta ja haletseda ennast, milline elu mul ikka on. Mitte miskit pole tegelikult ju maailma halvasti? Milleks siis kõik see?
Veel enam sain aru sellest, et kui kallid on mulle minu Entrumi rahvas !!
Päev otsa teiega nalja visata ja tarka nägu teha. See on raske töö. Käia poodides koos Marko ja Gristeliga on ka ülimalt vahvaaaa. Kus te varem olite?
Ma tahan kaduda.
Tahan olla omaette veel veidi aega, koos oma mõtetega.
Neelan alla oma pisarad. Vähemalt hetkekski. Pean endale igapäev sisendama - sa suudad Laura , oled alati suutnud.
I know your sacred
They never cared,
And your past was push and shove,
It's time to find real love.
So don't be shy,
Your like paradise
And it's my highest guarantee
That you finally get to see...
In secrecy
From the corner of my eye,
I catch you walking by.
Can you agree,
That we could be,
More than just a quick hello,
If we don't jump, we'll never know
That kind of love's easy,
The kind you never knew
That kind of love's easy
The kind that you never get used to.
Ma olen nagu tühi must auk. Või pigem läbipaistmatu? Kõik teised tunduvad mulle praegusel hetkel paremad kui omad. Tahaksin kõik selle endast välja lasta, kõik selle mis mind seest kratsib ja kriibib siia kirjutada , aga ma ei oska, ma ei suuda seda panna korralikult sõnadesse. Mul on vist tagasi see nutu ja halamise tuju.
Kuradi külmavärinad. Poleks pidanud seda lugema. See järjekordselt ei puudutanud mind üldse, aga ma tundsin siiski pettumust või .. ma ei teagi mida ma tundsin!
Kõik asjad juhtuvad oma tahtmise järgi.
Ma siiani peaksin lugema seda raamatut mida ma olen lugenud põhjalikult juba kolmapäevast saati , aga see venib, ta ripub mu küljes nagu takjas. Raputades ta ei kuku maha , ega kao. Tüütu!
Mulle ei meeldi silmside, ma peaaegu , et vihkan kui inimene vaatab mulle silma. No miks küll? Oskan ennast peita - vaid pöörates pea.
Tyler Wardi laulud toovad mulle kananaha ihule...Ma tahan nutta. Üle pika aja on mul see tunne. Tahan nutta ja haletseda ennast, milline elu mul ikka on. Mitte miskit pole tegelikult ju maailma halvasti? Milleks siis kõik see?
Veel enam sain aru sellest, et kui kallid on mulle minu Entrumi rahvas !!
Päev otsa teiega nalja visata ja tarka nägu teha. See on raske töö. Käia poodides koos Marko ja Gristeliga on ka ülimalt vahvaaaa. Kus te varem olite?
Ma tahan kaduda.
Tahan olla omaette veel veidi aega, koos oma mõtetega.
Neelan alla oma pisarad. Vähemalt hetkekski. Pean endale igapäev sisendama - sa suudad Laura , oled alati suutnud.
I know your sacred
They never cared,
And your past was push and shove,
It's time to find real love.
So don't be shy,
Your like paradise
And it's my highest guarantee
That you finally get to see...
03 veebruar, 2012
tuul puhub ära ...
.. kuid mida sa teed kui pole tuult
nonäed siis
Ma pole siia ammu kirjutanud. Ega midagi erilist pole olnudki. Pidasin kolm päeva külmapühi, istusin kodus. Mul oli seda vaja. Sain oma mõtteid mõlgutada. Enam nagu ei viitsikski midagi teha, tahaks lihtsalt magada ja lamada oma voodis. Tülpimus. Liiga külm on ka, alguses oli see ju vahva, aga nüüd kui nädalavahetus on siis on see väga halb. Homme on Entrum. Ootan seda pikkisilmi, kuid sinnasaamisega on mure, kuna praegu on õues juba -25 , mis siis veel hommikul on, kas meie auto läheb üde käima?
Väga tüütu. Tahaksin vaadata filme kuni lõppmatuseniiii. Kirjutasin enda mõtiskluse ära. Teemade valik oli väga ..halb. Mul ei olnud kirjutamise tuju, käisin väljas ära hetkeks, pildistamas , tagasitulles kirjutasin kõik ilusti paberile mis mõtted tulid. Kõik teemad on nii mitmesti mõistetavad. Ei teagi nüüd milline neist õige on. Võimalus, et sa kirjutad teemast mööda on hiiglaslik.
Mu kohustuslik kirjandus on ikka pooleli. Vähemalt sain külmapühadega aega juurde. See raamat on samas nii põnev aga samas ka nii igav ja aeglaselt edasi liikuv. Algus oli halb. Väga palju sõnu mille tähendust ma ei oska aimatagi.
- Klaus
Tellimine:
Postitused (Atom)
