pretend it's lovee

Ma vist isegi ei tea, mis mu peas hetkel toimub. Või mis mu elus üleüldsegi toimub. Vahepeal lihtsalt kõik tundub nii segane ja siis teisel hetkel lööb jälle terve pilt selgeks.
Eile juhtus seda kõike mitmeid kordi. Ma teadsin mida ma tahan aga ma ei teanud kuidas seda kõike korraldada ja täide viia. Ma teadsin mida ma tunnen , kuid teisel hetkel jälle olin kõigest sellest segaduses.
Eilne õhtu oli minu jaoks üks parimaid üle pika-pika aja. Ma sain rääkida kõigest ja kõigist ilma tundmata, et see on tobe või, et mul on häbi. Me rääkisime koolist, inimestest, maailmalõpust, hingedest, elust pärast surma, taveast, kuust, tähtedest, planeetidest, jõuludest, elust-olust.
See eilne õhtu oli nagu kuskilt filmist või muinasjutust välja lõigatud. Kõik tundus nii lihtne. Küünlad, pimedus, imelik-ilus kosmoselamp, jutuvadin ja muusika.
Ma hakkan juba kartma , et see hea mis on praegu saab kohe varsti otsa ja tuleb midagi halba. Alati on ju nii.
Eile ma sain aru, kui väga ma ikka välismaale tahan minna mingiksajaks. Nüüd vaid vaja oodata 18 aastaseks saamist ja raha koguda. ha-ha. Mina ja kogun raha? MA PEAN JU VÄHEMALT ÜRITAMA, kurat!
Kuulan nende uut laulu. Ideaalne! Tõmban endale selle ruttu ja õhtul hakkan siis seda oma mõnusas toas ketrama jälle. Neil on seal kõik lihtsalt nii ideaalne, et ma annaks ükskõik mida, et ise seal olla. Mitte nende asemel, vaid nendega koos. Selliseid asju teha ja proovida.

kuu on päike

Nüüd on kõik
Sind kui õhku neelan alla
Armusõit meil jäägu
lubamatult truuks
kehakeel päästku
keelepaelad valla
kahetsust nea hommikul


Nii vahva on see, et Ave sai lõpuks oma beebi kätte! Ma olen tõesti õnnelik tema üle.
Muidu elus läheb mu enam-vähem hästi. Olen hetkel rahul.
Ranna oli tore. Kool on hetkel veel hea. Aga ega seda lõbu vist kauaks pole. Trennid on alanud. Pinge on peal. Ja oh õudust kuidas mulle see kõik ei meeldi. Aga ma ei ole ainus. Tobedad naljad ja üritamine. Rumalus!
Ma olen nii vihane ja pettunud mõndade peale. Ühel lõpmatud vabandused ja teisel lihtsalt oma eelistused kus ülejäänud sarnanevad seinaga. See olukord oli nii tobe. Ja liigagi tobe, et sellest üldse rääkida.

----

Kui õudsalt ma vihkasin eilset päeva. See kui mul on tahtmine kuhugi minna ja mind lihtsalt ei lasta. Ma lihtsalt olin koguaeg nii vihane. Halasin. Ma ei olnud seda ammu teinud, seepärast kestis see ka nii kaua. Triin tuli siia õhtu poole. Õppisime koos. Keemiast sain ma ikka tuhat korda rohkem aru, kui Ulvi kõik aasta tunnid kokku! Miskitki head selle kõige juures.
Lihtsalt ma ei mõistnud kuidas ta minust aru ei saa. Kuidas ta ei mõista mida ma tahan või , et mis minu jaoks tähtis on! Loodsin, et ta tuleb vabandama või rääkima aga ei. Liiga kange selle jaoks. Tema ei tee seda juu kunagi.
Mu internet on siiani aeglane. Ma ei tea mis tal mu vastu on. Blogi on ka sellevõrra nirum , et pilte vähe ja muusikat ka pole.

----

2 päeva postitamata postitused. Asi on vähe minus. Pigem on kõik selle totra ja aeglase neti taga. Küll ma lisasin alles pilte. Soovitud ju oli piltiderohke postitus. Ja noo neid ikka ajaga kogunenud. Ranna, hommikud, 1.september , proovid...
Oeh, hommikul matemaatika tunnis mõtlesin, et kui hästi tol hetkel kõik oli. See klass ja need inimesed.
Oleks ometi üks asi paremini. Ootan ja loodan ja mõtlen ja siis viskan jälle selle mõtte peast. Olen vist ise ka liiga arg. Ja enam ei ole julgust ka.
Trennid, trennid, trennid. Kas nüüd tuleb c-segarühm ka? Loota võib.

rongis, nagu näha istusime maas

sügisjooks-tehtud!

Airi juubelitort

sõbrapilt kuulsa Ülo Luhtiga

küpsise ja tee õhtu Mariega

kuremaal enne esinemist, piknik!!!!

ninnunännununnu

Triin tegi sushit, suur NAM!

minu tupsu

hommmik juuu

kui kaunis see tol hommmikul oli, kuu ja päikeee

igahommikune lõbu..tee+dorian gray portree

Tõsimeelselt
Rikud reegleid
Enne veel, kui viltu veab
Oled suutnud
Põrguks muuta elu hea
Pole aega enam mõelda
Jäänud tegudeks vaid aeg
Sa ei hooli
Kõik jalge alla jääma peab.

kõik saab korda, korda, korda, korda

Eile hõiskasin oma hea eluga ja juba täna vingun selle üle. Mis teha, kõik läks lihtsalt allamäge jälle. Alustades koolipäevast ja lõpetades koduse segadusega mis suutis mind rohkem närvi ajada kui Mäks ja Tiisler oma ainetundides kokku. Jah, kohe niijube siis. Järjekordselt ajasid mind vihale väikesed asjad, mis olid nii tobedad.  See , et spagetid jäid süüa tehes üksteise külge kinni ning see , et kass suutis pool õli pudelist maha ajada, mida mina siis khm rõõmsalt koristama pidin. Ma karjusin kodus nagu puuri kinni pandud loom. Ei tegelikult oli see veel hullem. Ma ei suuda seda vist isegi kirjeldada.
Siiani ei ole mul internetti kodus. Aga ma ei taha Renele peale ka rohkem käia. On ju näha,et neil on kiired ja rasked ajad. Ja arveid sajab iga nurga pealt. Emps on ka vist lootuse kaotanud. Oi , ta ju läheb ööseks jälle tööle. Ja siis oktoobris läheb ta saksamaale. Vaba maja vähemalt 5 päevaks. Luksus või ei?
Esmaspäevast hakkab trenn. Ma ei kujuta ette mis saama hakkab. Tõesti ei kujuta. Parem kui ma seda ei tee. Suudan siis ehk rahulikuks jääda?
Mul on samal hetkel nii hea kui halb. See , et ma näen teda teeb tuju heaks aga samas kõik .. maitea. Mul on vist midagi viga. Miski ei lähe minu tahtmise järgi. Või pigem unistuste järgi.... Meil on vist veel mitmeks nädalaks kõneainet ja silmailu. Ehk siis selle ajaga see kõik laabub. Loodan , et kõik läheb edaspidi hästi. Või paremini kui hetkel.

Nägudeni!

summertime sadness

Oh kui hea kõik praegu on. Aga no , ega õnn ei kesta kunagi kaua. See on fakt. Minu puhul kindlasti.
Hommikud on vahvad! Olen rahul , et bussiga nüüd käin. Hetkel ei ole isegi see õudne , et pean juba enne kuute ärkama, et valmis jõuda. Mulle meeldib omadega hommikul koos olla. Olin selle juba unustanud. Päeval koolis on ka veel hea. Kõik on ju niii uus. Jah, vahest pean ka piinlikust tundma, aga sellest ma ei taha eriti mõelda. Astun oma nn varjust üle ja kõik on korras. Ja hetkel ma ei kahetse , et klassi vahetasin. Mis on super! Juba varsti pean hakkama kohustusliku kirjandust lugema. Ja siis tuleb hunnik kodutöid. Ja trenn. Loodan tõesti, et ma ei lase asjadel järjekordselt kuhjuda. Ning siiani minu kahjuks , pole mul kodus internetti, niiet pean siis kuskil töökojas internetis olema.
Igastahes oleks super kui kõik läheks nii edasi nagu praegu. Aga vaid veidi paremini.
Jah, ja reedel on ranna. Hakkab see rebaste jant pihta. Ja eks ma vorbin oma vooliumist mütsi ja säästumarketi kilekotist maika ka kunagi valmis. Ja telgis ööbimine hirmutab mind. Loodan, et tuleb vahva nv.  + merle pidi vist siia laupäeval tulema, aga pole kunagi kindel selles , sest alati võib midagi juhtuda + pühapäeval tallinna jooksule siis! :)

one step closer

Kaduva lootuse käes,
elu aina edasi läeb.
Ööelus jälle kui näeb,
saabub päev.
Seegi kord viimaseks jääb,
kuni jälle ulatad käe.
Sulatad meid nagu näed,
iga päev.

Kõik on olnudki viimasel ajal kuidagi raske. Ma tõesti ei tea miks see nii on. Ehk sellepärast , et ma mõten liiga palju sellest, et ''mis oleks siis kui'' ja ''miks see nii on''. Enamus asjad tunduvad mulle lihtsalt nii ebaõiglased. On küll ju öeldud , et heade inimestega juhtuvad head asjad ja halbade inimestega halvad. Aga kes siis mina olen? Hea või halb? Milline see kuldne kesktee on? Mida mina teinud olen, et õnn minu õuele seisma ei jää? Ei. Ma ei saa öelda, et mu elu on nii halb ja , et ma ei oleks üldse õnnelik. Olen ikka. Aga enda jaoks arvatavasti mitte piisavalt.
Merle on ka kuhugi kadunud. Polegi nagu väga head võimalust temaga rääkida olnud ja maailmaasjadest vestelda.
Üldse inimesed kaovad. Varsti mul ei olegi enam kedagi. Veider. Peaaegu kõik, kes on mulle nii südamelähedasteks saanud kasvavad suureks. Ja mina jään ikka väikseks. Piisavalt väikseks , et neile mitte niipea järgi jõuda. Suhtle veel endast vanemate inimestega. Vähemalt on mul Krissu , Marie ja Liisu veel alles. Ja nendega ma ei pea kartma, et nad niipea ära kaovad.
Enda jaoks olen ma liiga kiiresti suureks kasvanud. Tundub , et teised ei jõua järele. Ma ei tea miks see nii on. Kas tõesti sellest, mis ma elus olen üle elanud ?
Ma vihkan vaatamast õnnelikke inimesi. Ma tunnen lihtsalt väga suurt kadedust.


Too kord Kerli juures :

Ma ei tahagi teada,
kas vahel ka igatsed mind.
Vastu seina kui peaga
jookseks igakord,
kui usaldan Sind ma.