ma pole jõudnud selgusele, et kas minu elu sõltub kuidagi sellest, et ma pole mingeid võimalusi ära kasutanud, mõeldes alati sellele, et kui see võimalus mulle nö ''koju kätte'' ei tule, siis polegi see järelikult minu jaoks, ma pole kindel kumb mõtlemisviis siin õige oleks? Kumma juures saaksin ma olla kindel, et sellest juhusest kinnivõtmine muudaks minu elu täielikult paremuse poole. See täiesti juhuslik mõte mu peas tuli ka täiesti juhuslikult. Aga siiani...jah ma olen mõelnud alati nii, et kui miski peab tulema siis tuleb, see ''asi'' peaks mulle märku andma ja mind kõnetama, mitte ma ei tegutse alati oma tunnete järgi..Oli kord üks mõte mida ma ei teostanud ja hetkel...ma kahetsen seda. Aga see kõik oli ju minu argusest, mis teha. Teatavasti ma olen nõnda raske inimene, et mul on vaja alati inimest kes võtaks käest ja ütleks ''nüüd sa teed selle asja ära, maksku mis maksab''. Tihtipeale sellist võimalust pole ja tihtipeale ma lihtsalt teesklen, et mul pole seda vaja ja tihtipeale ma siis mõtlen neile hetketele tagasi ja kurvastan omaette, et keegi mu mõtteid ei oska lugeda.

tore on leida inimene, keda sa igatsed isegi siis, kui ta läheb pooleks tunniks poodi
mulle iseenesest meeldib see suur kuumus ja suvi - milleks siis muidu need suveriided olemas on?
ma proovisin, asutsin üle oma kartuste, ja kui nüüd ei lähe sellega hästi, siis ma lihtsalt tean, et enam pole mõtet proovida...olin ju alguses nii õnnelik, nüüd ootan
olen viimaselajal hakanud nautima neid niisama olemise hetki, mis muudavad rõõmsaks
üks õhtu istusime ja mängisime lauamängu, rääkisime elust(mis õudsalkombel on nii kohutav!) ja ootasime kättemaksukontorit, vahepalaks mängisime veel bingot-sest oli ju lotokolmapäev!

See Haapsalu!