Julge olla rumal

Ma ei peks olema mitte millegi üle kade, kuid ma siiski olen. Aga kes ei oleks?
Igatsen teda. Seda mis kunagi oli. Rumal , et ma halva valiku tegin. Rohkem tobedam ei saakski vist olla. Tol hetkel tundus see nii vale, hiljem hakkad ju ikka asju kahetsema. Mõtlesin sellele juba siis , kui ma selle valiku teinud olin. Ma vist isegi kartsin temaga kohtuda, kartsin , et ta sai pahaseks. Aga ei. Ta oli peaaegu, et tema ise. Inimesed muutuvadki. See on paratamatu. Kurat küll. Ma ei oska temaga enam juttu teha, kardan , et ütlen midagi ebasobivat, kardan, et ta ei mõista. Aga ma ju tõesti ei tee midagi valesti, on asi temas?
Täna oli jälle üks erakordselt hea päev ENTRUMil. Juba 7.sessioon. Küll aeg ikka lendab. Ainult üks veel ja ongi sellel lõbul selleks aastaks kriips peal. Ma ei taha nutma hakata, üldse mitte. Need inimesed seal - lihtsalt uskumatu. Järjekordne lääge jutt, aga sellistest inimestest rääkimiseks peab kasutama ilusaid sõnu. Ma loodan, et nad ise saavad ka aru , kui kalliks nad mulle saanud on! Mul tulevad külmavärinad sellele kõigele mõeldes. Sain olla 1 minuti Esteriga staarid (või oli 2 minutit?). Kui kaunis. Üks poiss nägi välja nagu Stig Rästa vend , just sayin - Marie. Nii ilusad inimesed.
Ja ma juba hakkasin lootma. Me just rääkisime , et kui hea ikka kõik on ja kui super, et me neid uuesti näeme, et see on täiesti ebareaaalne. Ma tõesti loodan, et see kõik läheb veel hästi. Peab minema.
Ilmad lähevad aina ilusamaks, eksamid lähenevad, suvi läheneb, Itaalia läheneb, vabadus läheneb.


Loo oma energia!

two times


See kõik tuli nii ootamatult. Ma ei ole isegi mitte niivõrd kurb, vaid nukker. See kõik tuligi lihtsalt nagu välk selgest taevast. Ma vist lootsingi , et see kõik jääbki nii nagu see alati on olnud, et see kõik ei muutu kunagi. Järjekordselt pean ennast noomima oma tobedate mõtete eest. See peaks ju olema super uudis. Ta ongi, aga ... nüüd jääb kõik nii tühjaks. Uus aasta , uus tühjus. Loodan , et ta siis tuleb nii kiiresti tagasi, kui võimalik. See kõik ei oleks siis talutav. Aeg on muutusteks?
Ma vihkan Tema hoiakut. Tema iseloomu , käitumist, olekut, kõneviisi, mõtlemist. Ma tõesti ei tea mis mind nii väga häirib.
Arvasin ,et me ei jõuagi üksmeelele.
Unistan vaid sellest, et ma saaksin oma raamatu läbi, mis aina enam venima hakkab.

she so sensible


Minu vaheaeg oli üldises mõttes super! Olen selle kõigega rahul. Minu viha ei laabu, kuid siiski heaolutunne püsib.
Ma oleks tol hetkel talle sõna otseses mõttes kätega kallale läinud ja mul poleks isegi kahju olnud tema näolapist või olemata juustest, mida ma oleks tahtnud kogu jõust tirida , nii , et ta valust nutma ja karjuma oleks hakanud , nagu meie seda tegime. Ruumist väljudes. Pidime lihtsalt oma viha kuidagi välja valama. See situatsioon oli omakorda nii tobe, et isegi kõige tuimemal inimesel oleks muie suule tulnud. Hullumeelsed tüdrukud koridoris, kes trambidvad oma jalgu vihast , peksavad seinu ja karjuvad. Aga selline on elu.
Kõik läks hästi. Meie tantsud tulid Tallinnas välja. Muud polekski vaja tahta.
Käisime Lauraga JJ-Streeti campis battle-id vaatamas , need olid MEGA lahedad. Nad kõik olid tantsijad. Peaaegu nagu omad. Peale selle nägin ma Liilit. Kuidas ma ikka igatsesin teda. Igastahes see kõik seal toimunu oli lihtsalt hullumeelne ja mu suu vajus nii mõnigi kord lahti.
Ma nägin Merlet, ta tõi mulle lille. Nii nunnupea. Aga ta pidi nii vara ära minema, aga ma luban , et ma varstiiii tulen sulle külla!!!!
Nädalalõpp läks väga korda ja ma ei saaks rohkem õnnelikum ollagi selle osas.
Ma vihkan kui mulle hakkatakse vast vaidlema asjas mida ma olen öeldnud, asi mis oli minu arvamus ja seda ei saa keegi oma mõttetu ininaga muuta.

do you wanna be my facebook lover??????

Koolitants  Montega - minu elu kõige hullem närveerimine vist. Mu süda oli juba kukkumas kuhugile Jõhvi kontsertimaja vaibast põrandale (õnneks ma suutsin seda siiski õiges kohas hoida). Olenemata sellest õudsast proovist , kus ma lihtsalt üritasin mõelda, et mind ei ole siin inimkonnas olemas , läks esinemine väga hästi. Mitte küll Kõige paremini , aga siiski , kui juba Ave ütles, et see oli Monte kõigi aja parim esitus , siis selle kõigega võib vägagi rahule jääda. Peale esinemist oli minu väike süda ka väga kerge, sest ma ei teinud seda õhtut enda jaoks põrguks, ma tulin sellest kõigest hästi välja. Ei saanud vihaaluseks. AGA, mis oli kõige positiivseim veel selle suurepärase õhtu juures , et ma nägin üle pika-pika aja Martat! Aaaaaa, ei-ei , see pole veel siiski kõige parem osa , kõige parem on see , et ta tuleb siia - Jõgevale, homme ja on siin kuni pühapäevani seoses selle jj-street asjaga. Lihtsalt super! Minu tuhm ja puhkusttäis vaheaeg hakkab vaikselt juba ilmet võtma.
Täna käisin ma Tartus mittekiirel šhopingutuuril. Käisime igasugustes erinevates poodides - kõik mis ette juhtusid. Sain oma wishlistist 4 asja maha tõmmatud ja ma olen piisavalt õnnelik. Jään järgmist korda ootama.
Käisime ema ja ta sõbrannaga kinos , alguses küll arvasin , et ma ei taha minna vaatama seda filmi mis nemadki, et ehk leian endale parema variandi, aga ei. Siiski läksin nendega ja üldiselt ma ei pidanud selles filmis pettuma. See oli hea, aga väga kurvaks tehtud. Terve film oli kurb - need paar naljakillukest ei parandanud selle kõige mõtet, kuid see film ei olnud piisavalt kurb , et mina nutma oleks hakanud. Teised ju nutsid. Ehk oli see sellepärast, et ma ise pea, et sama olen läbi elanud ja oskan seda enda sees hoida. Mitte , et see valus poleks. Sellele ei saa keegi vastu väita. Kuigi , seal oli see terve protsess nii ilusaks tehtud, sest neil oli aega.
Ühes poes käies ma leidsin just sellise kleidi , mida ma juba tegeliukult tahaksin. See oli nii armas ja lihtne. Nii ...minulik. Emme muidugi oli selle kohe nõus ära ostma, aga ei, enne ma pean veel Tallinna jõudma. Tobe, et ma selle kõigele nii vara mõtlen, aga see ajab nii õhevile. Mis teha, laps ja tema tobedad rõõmud.
Mind kummitab juba päev otsa üks Traini laul. Ma ei saa seda enda peast välja. Aga no las ta kummitab siis mind edasi, vähemalt , et ta hirmu ei tekitaks.

standing still

Guess we knew this was coming on
‘Cause you’re already gone in my head
You can tell me that I’m wrong
That you’re staying with me instead.

Never thought I’d be so strong
But pieces of me break so easy
What I thought would be the end
Is just the feeling that you freed me.


Kui mul poleks aega, ilmselt siis ma ei kirjutaks siia. Võib-olla ongi see hea, et mul seda on. Ma lubasin , et ma vaheajal puhkan või leian aega endale. Siiski pean mõtlema nii palju asjadele , mis ei peaks mu vaheajas olema. See on vaheaeg - selle alla ei käi mõtlemine ja pinge all olemine.
Homme on minek Jõhvi koolitantsule. Olen juba sellepärastki pinges, sest ma tean , et ma olen toores. Ma võin sellega hakkama saada, aga kõhutunne ei valeta. Tavaliselt.
Olen nende päevade jooksul maganud üllatavalt vähe. Ma ärkan hommikuti vara. Nägin öösel õudusunenägu, ei olnud kõige meeldivam. See kõik oli nii reaalne. Ja teine oli veel. Meil on vist Kerliga ikka tõeline side. Me näeme isegi vahest seotud unenägusi. Naljakas. Kas sellest siis juba ei piisa kui me samatmoodi mõtleme , üksteise mõtteid loeme ja samal ajal asju ütleme. Vist mitte.
Vaheaeg saab kiiremini läbi kui ma arvasin. Ma ei tohiks sellele mõelda  aga kõik mõtted viivad juba koolini.
Kuulan üle pika aja jälle korralikult muusikat youtubeist. Ma ei vaata kunagi muusikavideoid, kuid nüüd kui kuulan vahelduseks Traini , siis on asjad teisiti. Tema muusikavideod panevad vaatama. Ja tal on nii hea häääl.
Ma siiani veel ei tea mida oma eluga peale hakata. Ma tahaks nii väga midagi teha.
Mulle ei meeldi see , et emme arvutil pole ühtki programmi millega ma saaksin filmi vaadata. Kuidas saab see võiamlik olla??
Tahan minna teatrisse ja Tallinna - minna koos Merlega mulle lõpukleiti valima ja siis tšillida linnapääl , tahaks , et oleks juba suvi või hiliskevad , et ilmad oleksid soojad olenemata sellest kas on tuul või mitte. Tuul võib olla , aga see peab olema pehme ja soe , ning kui ta puudutab , siis oleks kui õrn silitus.
Jah just , ma sulan. Tema hääl lausa paitab mu kõrvu. Järjekordelt kananahk mu ihul? Jah. Nii on.


drops of jupiter

Kunst minu silmades.
Rääkisin küll enne , et mul jube väsimus. Siin ma nüüd olen. Kell on pool 1 ja ma ei ole üldse väsinud.
Räägin Merlega. Kuidas ma teda ikka igatsen. Jah, on küll imal ja lääge jutt. Mis teha.

tan..ts!

Ma olen väsinud. Vaatasin gleed ja lisasin 3 TUNDI neid kolme pilti siia blogisse. Kas kujutate ette kui maruvihane ma olen? Pole tähtis.
Kuigi ma sain öösel korralikult magada, ja isegi päris kaua , olen ma siiski nii väsinud ja kurnatud. Silmad valutavad. Ei oskagi kohe midagi peale hakata.
Hakkasin täna Märdi toas remonti tegema. Olen dilemma ees. Ehk ma lähen ise sinna tuppa elama lõpuks?
Tahan selle pea , et otsast lõpuni ise teha. See oleks siis nagu ''minu asi''. Mulle meeldiks see mõte.
Ma pean oma raamatut lugema. Ma vihkan raamatute lugemist , kui on pandud kindel aeg kuna see läbi peab olema.Kui tüütu saab mingi asi veel olla? Ma ju armastan lugemist, aga seee võtab tõesti lugemis isu ära.
Lugesin vanu postitusi. Ma rääkisin seal nii vabalt, sest keegi peale Kerli ei saanud neid lugeda. Ma rääkisin mida ma tundsin ja isegi loll oleks aru saanud mida ma tõesti selle kõigega mõtlesin ja mida ma sel ajal tundsin. Ma olin sellesse kõigesse nii kiindunud. Poleks uskunudki , et ma selle kõigega kunagi lepin või hakkama saan. Ma olin pettunud ja vihane. Ma kartsin. Ja see ei olnud asjatult. Kõik kardetu juhtuski. Arvasin, et asi pole siiski nii hull, küll läheb paremaks. Rumal mina. Nii naiivne.
Mul on vaja midagi uut. Aga ma veel ei tea mis see on.

- kaunid

olen otsinud ja leida püüdnud sind

it says that he's not coming back , not now , not then , next year or ever




Ma pole siia ammu kirjutanud. Kas siis tõesti ajapuudusest või lihtsalt jõuetusest. Kõik mõtted olen ma juba oma peas ära mõelnud , kohe nii ära, et neid polegi enam.
Mind tõesti häirib, kui inimesed on niiii laisad, nad hiilivad kõrvale oma kohustustest tuues ettekäändeks mingi väga tobeda asja. Kas nad tõesti ise ei saa aru kui rumal see välja näeb? Sa ise tahtsid saada kaugemale , saavutada midagi ja nüüd, kui sul on see võimalus sa lihtsalt ei tegele sellega , millega peaksid. Ma olin tol hetkel nii vihane. Kas tõesti selle pärast , et inimene nii laisk oli - või sellepärast , et meie oleme selle kõigega nii palju vaeva näinud ja tema lihtsat võtab seda kui lihtsalt imetillukest elu osa? Ei , mitte elu osa , üht uut ja lühikest etappi millest lihtsalt üle joosta ja pärast vinguda kui halvasti neil läks. Rumal - rumal inimene!
Elu triivib paremuse poole. Tunnen seda juba oma ninaotsaga.
Homme hakkab see väga lühike vaheaeg. Puhkus? Ma alati luban seda, aga ei tee seda kunagi. Pean raamatut lugema.
Olin hommikul maailma vihaseim inimene. Sellepeale , et ta ei hooli? Või sellepeale , et ta ei anna järele? Vist siiski selle kõige peale. Ma läksin sinna. Mõtlesin , et ma vist isegi kartsin sinna minna. Uskusin , et see teeb haiget. Aga ei teinudki. Pigem oli see hea, ma tundsin seal tema kohalolekut. Ma tundsin seal ennast hästi. Olen ennast ju ennegi hästi tundnud, aga see ei olnud midagi sellist. See oli pigem hinge sisese rahu taastumine. Südamel hakkas soojem.
See õpilasvahetuse programm tundub väga ahvatlev. Järjekordselt. Küll on ikka hea, et on inimesi , kes selliste huvitavate asjade peale tulevad.
Kas pole tobe kõndida sõbrast mööda ilma tervitamata? Sellest ühes noogutusest ei piisa. Eiran teda sellest hetkest.
Ma juba lootsin , et varsti on jälle Entrum ja aeg kui ma näen oma vahvaid inimesi. Aga ei , kaua võib sellega veel aega minna? Ma ei jõua oodata!
Mul on hea meel , et Marko peab mind ikka meeles oma blogipostitustes. Ta on isegi parem sõber kui mõned. Olenemata vahemaast. Ma võin öelda isegi , et ta on minu blogibestfriend, nii lihtne see kõik ongi. Pole tähtis kui suur vahemaa on.

Jah. See kõik nagu kutsuks mind iga päev mõtlema nendele asjadele. Aga ma ju ei taha. Neid mõtteid eemale pelata oleks ka tobe, see oleks nagu kellegi või millegi unustamine. See ei viiks mind edasi vaid tiriks kümme sammu tagasi. Ma vihkan seda.
Ta tundis huvi , küsis IGA päev , kuidas läks. Ma vihkasin sedagi. Ma ei viitsinud mitte kunagi vastata, ja mis mul olekski? Ega ma ei oleks hakanud sel hetkel tervest koolipäevast rääkima. Aga selle kõige juures on nõmedaim see, et ma seda kõike enam ei kuule. Minult ei küsita enam , et kuidas läks. See kõik tundub nii tühine.
Väga super on see , et Tallinnasse saame me siiski tellitud bussiga, mitte ei hakka rongiga sõitma. Muidugi rong on mulle rohkem meelepärasem , aga pole tähtis.
Ma lihtsalt olen vihane selle kuradi arvuti juhtme peale , mis alati katki läheb. pole tähtis kui uus või vana ta on. Ma lihtsalt ei jõua enam välja mõelda neid uusi tehnikaid kuidas seda seal taga kinni hoida , et ta töötaks. NII TÜÜTU!
Ma tean, mul on eelarvamus. Ma ei taha seda teha. Temaga. Asi on lihtsalt minus, mitte niivõrd temas. Lihtsalt vihkan seda, kui valiv  ma inimeste suhtes viimasel ajal ole. See ajab vihale.
Jah ,ma siiani vihkan teatuid inimesi. Eriti Teda. Ta lihtsalt on selline inimene , kes ei lähe mulle peale. Oleks hea, kui ta mu silmeette ei satuks.

goodbye my almost lover

Tõestus , et trennikad siin käisid. Mitte , et keegi oleks selles kunagi kahelnud.

Ma eile tundsin võidurõõmu, kui ma sain pea , et kõik kooliasjad tehtud. Eriti veel selle peale , et mu vene keele lõputöö on ka tehtud!! Ainus vaev on veel sealt üks tekst pähe õppida ja see kõik õpetajale esitada. Ma tegin veel eesti keele , keemia ja inglise keele ära. God bless me!
Olen pettunud, et ta ei üritagi seda kõike parandada. Jah, ma peaksin olema sellega juba harjunud, aga siiski - ma ei ole. Ma olen tüdinud ootamast ja lootmast , et kõik läheb paremaks. Ei lähe ju. Ma vaid petan ennast.
Olen väsinud käimast ekoolis ja vaatamast kui halvad mu hinded tegelikult on. Alati on nii , et kui ma õpin siis on hinded halvad ja kui ei õpi , siis on head. No kurja. Aga ega sealt miskit head loota polegi, õpetajad vihkavad mind. Naljanumber. Aga meie tunded on vastastikkused. Mul on isegi oma top 10 - nõmedad õpetajad.
Mul on tunne, et kevad hakkab tulema. Vihma sajab ja kõik on hästi sombune. Vat see mulle juba meeldib.


we walked along a crowded street
you took my hand and danced with me, images
and when you left you kissed my lips
you told me you will never, never forget these images...

your fingertips across my skin
the palmtrees swaying in the wind, images

you sang me spanish lullabies
the sweetest sadness in your eyes
clever trick

i'd never want to see you unhappy
i thought you'd want the same for me
Sest , et tema teab millest ta räägib.
Kas olete mõelnud seda mõtet , et teil tegelikult on kõik hästi , aga kui mõttesse jääte, siis leiate ikka miljon asja mille pärast vinguda ja puudust tunda? Avastasin täna selle enda jaoks. Mõtlesin, et mis ma tegelikult ütleksin , kui keegi küsiks, et kuidas mul läheb? Sellisele küsimusele on veidi tobe vastata. Kas ütledki nii, et välja arvatud kõik mured läheb mul hästi ? Või vastad lihtsalt hästi , või teisel juhul normaalselt , ja siis su vestluskaaslane jääb sellega rahule. See inimene peab tõesti rumal olema. Elust on muudki rääkida kui lihtsalt ''hästi''. Sellise vastusega ei tohiks rahule jääda. Kuigi, mina just seda teengi . Ma vaid ütlen, kõike minimaalselt . Ma lihtsalt ei oska panna seda sõnadesse, milline mu elu tegelikult on. Keegi ei saa öelda, et ma saan sinust aru, sest keegi ju ei teagi asjast. Mul on umbes 10 asja mis mind tegelikult rõhuvad, või millele ma mõtlen tihti. Vaikin, sest tean , et nii on õigem.

Eilne päev oli tore. Hommikul ma tunnetasin suve tunnet, kui Kerli tuli kell 8 juba siia ja ,siis mina läksin talle öösärgis uksevastu. Aga , meil ei olnud kuhugile kiiret. Me ei kiirustanud kuhugile , et õigeks ajaks kohale jõuda. Me istusime, rääkisime ja ta aitas veel mul alustada biloogiaga. Algus on nüüd tõesti tehtud , nüüd on vaja vaid suurte sammudega edasi minna.
Mängisime aliast, naersime, sõime rämpstoitu ja mitte nii väga rämpstoitu . Vahva oli. Isegi see niisama lösutamine oli hea. Kuigi sain aru, et niisama lösutamine on sama väsitav , kui terve päev koolis ja trennis olla. Õhtuks on ikkagi samamoodi väsimus ja uimasus. Saime Pillega väga palju rääkida. See oli mõnus.
Juhtusin nägema pilti, kus ta oli peal. Ma vaatasin seda imestusega. Suure imestusega. Tal oleks nagu mingi haigus, sest ta on nii kõhn. Kole väljend ,kuid siiski tal on vaid kaks konti ja kusehais. Saan aru , et ta kasvab ja kõike muud. Aga see ei ole enam üldse tema.  See on kole.
Ma olen jälle tupikus oma õppimisega. Nii palju on kuidagi kõike , lihtsalt ei jõua. Aga ma ju üritan.
Tahan teha täna ära ka oma vene keele nn ''lõputöö''. Oh, oleks mul ainult viitsimist. Tahan ka valmis jõuda eesti keele kõik harjutused , mis õpetaja meile järgmiseks kolmapäevaks jättis. Kohutav. + veeel matemaatika 1 eksam jäi teha.
Aga ma kaon , enne kui ma siia upun.

olen kukkunud sind otsides

Sest , et ma tahtsin seda juba siis siia panna , kui ma selle esimest korda leidsin, aga ma ei saanud seda kuidagi arvutisse. Ja siis ma leidsin selle Jaana blogist - ja ma olin õnnelik. See pilt pole ilus mitte nägude pärast vaid selle pärast, kui palju emotsioone seal on. See oli suvi, see oli tantsupidu, soovidepuu , ja me heldisime , pisarsilmi, sest see kõik oli nii ilus, nii ehe. Isegi praegu sellele mõeldes , ma raputan ennast , et külmavärinatest lahti saada. Meie plisseeritud seelikud, peapaelad - mis me ise oma kätega tegime , kalasabad - mis tundusid tol hetkel kenad ja teemakohased. Ma nägins siis Jussi. Ja ma olin jälle õnnelik.
Nii vähe on õnneks vaja. Ühte pilti, või silmapilku , kus sa märkad kedagi, ja päev ongi palju-palju parem.
Me lähme Koolitantsu piirkondlikku vooru siiski Tallinnasse. Ja nii ongi. Ja nii peabki olema. Pole tähtis , et seal väiksem võimalus edasi saada, aga see kõik polegi oluline, oluline on see , et meid on rohkem , et me oleme põhimõttelilset ju, et kõik koos. Mulle meeldib see mõte. Ma heldin järjekordsetl seda mõtet mõeldes.
Helistasin Merlele ka, sest ta nii väga tahtis meid vaatama tulla , aga kui me oleks Jõhvi läinud , poleks seda ju juhtunud. Me tuleme sulle koju kätte. Milline luksus.
Ma kuulan seda meloodiat, laulu , mille ma avastasin Liisi blogist, ja mulle meeldi see nii väga - üle pika aja järjekordne juhus - , et ma kuulaksin seda teekonnal maailma lõppu ja tagasi.
Ma olin täna kahes trennis. See keskond oli lihtsalt niiii erinev. Või oli lihtsalt olukord teine. Mu kand valutab.
Meie trennis ma nautisin seda uue tantsu muusikat. Ja naudin seda veel ja veel ja veel. Kaunis, eks ?
Ma pean hakkama koristama. Häbi kutsuda külalisi, kui tubades on nagu orkaan üle käinud. Hea küll, nii hulluks veel asi pole läinud. Kuid mõte jääb samaks. Ma pean minema, aga ma ei suuda tõusta.
Ma ei väsi ikka kordamast , kui ilusa luuletuse Liis valis. Ja see kõik kompott tuli lõpuks nii hea välja.

Ma võin joonistada
enesele suu ja silmad
ja öelda, et olen olemas
Mul on tunne , et ma vahel ikka veel loodan-
ma neelatan hetki ja otsin sõnu,
et öelda midagi kohast.
Ma võin enesele mõelda hinge,
sõnad suhu
ja nende abil öelda,
et olen olemas.
Ma tulen taas
su sammudesse
ja ma ei tea
mis minust saab
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Võin välja möelda ühe konkreetse asja
nimetada selle eluks
ja joosta selle ümber mõningad tiirud.
Ei ole ilma, ei ole kodu, ei ole puud, ei ole mäge.
On suur ja kõikne
vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus
vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus
vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus
vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus vaikus
Ei ole mind ega sind
Vaid killuke vaikust
Ma võin enda kõrval näha mingit kühmu
ja taibata, et see olen mina.
Võin endal suu ja silmad
täis valetada sellest kes ma olen -
võin endale selga sõnuda mantli ja salli
kätte vineerist kohvri
ning jääda hetk hiljem
teadmata kadunuks.

^^

Mul on heldimus hetked, muusika muudab ja innustab ja motiveerib. Ma armastan inimesi hetkel rohkem kui miskit muud. Aga see on vaid hetkeks, ma tean seda. Ma tunnen seda. Aga sellepärast ma peaksingi neid hetki endale mällu talletama , et kunagi lugeda ja meenutada.

värviline roosamanna

Ta rääkis tõsiselt. Polnud teda kunagi nii tõsiselt rääkimas näinud. Esmakordne kogemus, halb kogemus. Ma tundsin ennast nii pahasti ja süüdi. Aga kas ma peaksin seda olema? Ei vist, aga vähemalt minul on selle kõige pärast nii halb. Ma vihkan neid inimesi, kel pole kübetki kohusetunnet tulla kohale , või vähemalt öeldagi , et ta ei tule. Iseasi muidugi see, kas põhjuseks on mingi mõjuv asi või täiesti tühine.
Tundsin Rubeni trennis ''hommiku'' tunnet. See kõik oli mõttes sama, aga lihtsalt veidi kurvem , kuna polnud seda head seltskonda ja Renatet kes õpetaks , et ega sa ei kirjuta kuhugile : '' minu minu minu  nimi nimi nimi on on on Laura Laura '' või '' elas elas elas kord kord kord'' . Sest see on tants. Seal pole vaja kordusi. Muidugi oli muusika ka teistsugune. Vastu hakkav.
Kerls tuleb kolmapäeva hommikul juba vähemalt 8-ks siia. Nagu vanasti. Suvel..Minu sünnipäeval.. Oeh, oli ka aeg, et seda meenutada.
Vaatasin eile õhtul jälle seda Noorkuud. Olin jälle lummatud mitte millegist. Aga see kõik on ju nii ilus!
Vahepeal , saatis minu üks vahva sõber mulle sõnumi , et ta lõpuks jõudis koju ja , siis ma muidugi käskisin tal kohe blogima minna. Hommikul ärgates teise asjana läksin seda postitust lugema . See tegi mu päeva ! Ma lihtsalt armastan seda , kuidas ta kirjutab! Aitäh Marko , sa annad mulle inspiratsiooni - tõesti.
Lähen kohe vaatama seda ilmaimet, mis telekast hakkab. See tundub väga feik ja suureks puhutud. Aga see on ju Eesti.

6

Mulle nii meeldis tänane päev. Ma ikka avastasin , kui hästi me kõik üksteisega kokku sobime. Selliseid inimesi on mulle vaja. Ma lihtsalt ei tea positiivsemaid inimesi kui nemad. Käisime panges joomas - kes kohvi, kes kakaod , kes õlut ( ega ma ei vihja mitte millegile ). Täna oli kõik kuidagi palju-palju parem. Inimesed naeratasid. Markoga on hea kommenteerida naiste/tüdrukute välimust kümnepalli süsteemis. Kõik said oma hinded. Meil Markoga on ikka väga erinev ''maitse''. Juba hommikul seal registreerimis lauas oli nii tore. Markol ikka on selle Gristeli vastu midagi .. või on see lihtsalt sümpaatia? Samas Marko on väga hea suhete lahkaja ja nõustaja. Võtke kohe järjekorda.
Mul oli halb , sest ta ei tulnud.
Mul oli hea, et ma sain rääkida. Kas või need paar sõna, aga sain.
Mulle ei meeldi inimesed, kes teevad ennast ''lahedaks'' mingi lolli mängimisega või sõna otseses mõttes eputamisega ja lollide naljadega. Ma vihkan seda. Tee nalja, kui oskad, ära tee - kui sa tead, et see ei tule sul välja.
Kui ma hakkan tema peale mõtlema, siis minus tekib see viha. Jälle. Kuna mul ei tekiks? Kuidas saab tal olla selline suhtumine? Temale ei pidanud minu suhtumine meeldima, minule nüüd ei meeldi tema oma. Tunne on vastastikune. Ma lihtsalt vihkan selliseid nõmedaid egomaniakke , kes üritavad olla keegi teine, või need kes mõtlevad , et nad on maailma kaunimad inimesed ja imetlevad ennast igapäev ja iga hetk peeglist, tulevad vestsust vaatavad peeglist, kõnnivad koridoris , kus on mitu peeglit - ja nad vaatavad ennast uuesti peeglist... Mitte ühest peeglist, vaid neist kõigist.
See lihtsalt ajab mind nii vihale.
Ma peaaegu oleks unustanud , et Eesti Laulu finaal on täna. Ma jooksen.
Pean veel mainima , et kui naljakas see on , kuidas Gristel kaamerat armastab. Ta on nii nunnu!
Ma tõesti like-n oma ENTRUMI seltskonda ja inimesi kellega seal alati kohtub.

Oli kool , oli trenn , oli uuesti kool ning lühendatud tunnid. Käisime Laura juures kooki tegemas. Oli meeldiv ja hea õhtupoolik vahvate tüdrukutega. Vaatsime telekat, rääkisime, rääkisime veel ja Laura näitas oma riideid. Meil jäi suu lahti. Päriselt.
On nädalavahetus. Homme on Entrum. Kas ma näen ka Meritit? Oleks vahva.
Peame Jaanaga luuletused ilusti kokku panema. Homme on siiski Tartu. Pean minema poodi. Milega ma koju tulen siis lõpuks?
Ma ei hakka jälle neid sõnu endast välja pressima. Mul lihtsalt ei ole midagi rohkemat kirjutada. Nii põnev siis mu elu ongi.