Jah. See kõik nagu kutsuks mind iga päev mõtlema nendele asjadele. Aga ma ju ei taha. Neid mõtteid eemale pelata oleks ka tobe, see oleks nagu kellegi või millegi unustamine. See ei viiks mind edasi vaid tiriks kümme sammu tagasi. Ma vihkan seda.
Ta tundis huvi , küsis IGA päev , kuidas läks. Ma vihkasin sedagi. Ma ei viitsinud mitte kunagi vastata, ja mis mul olekski? Ega ma ei oleks hakanud sel hetkel tervest koolipäevast rääkima. Aga selle kõige juures on nõmedaim see, et ma seda kõike enam ei kuule. Minult ei küsita enam , et kuidas läks. See kõik tundub nii tühine.
Väga super on see , et Tallinnasse saame me siiski tellitud bussiga, mitte ei hakka rongiga sõitma. Muidugi rong on mulle rohkem meelepärasem , aga pole tähtis.
Ma lihtsalt olen vihane selle kuradi arvuti juhtme peale , mis alati katki läheb. pole tähtis kui uus või vana ta on. Ma lihtsalt ei jõua enam välja mõelda neid uusi tehnikaid kuidas seda seal taga kinni hoida , et ta töötaks. NII TÜÜTU!
Ma tean, mul on eelarvamus. Ma ei taha seda teha. Temaga. Asi on lihtsalt minus, mitte niivõrd temas. Lihtsalt vihkan seda, kui valiv  ma inimeste suhtes viimasel ajal ole. See ajab vihale.
Jah ,ma siiani vihkan teatuid inimesi. Eriti Teda. Ta lihtsalt on selline inimene , kes ei lähe mulle peale. Oleks hea, kui ta mu silmeette ei satuks.