do you wanna be my facebook lover??????

Koolitants  Montega - minu elu kõige hullem närveerimine vist. Mu süda oli juba kukkumas kuhugile Jõhvi kontsertimaja vaibast põrandale (õnneks ma suutsin seda siiski õiges kohas hoida). Olenemata sellest õudsast proovist , kus ma lihtsalt üritasin mõelda, et mind ei ole siin inimkonnas olemas , läks esinemine väga hästi. Mitte küll Kõige paremini , aga siiski , kui juba Ave ütles, et see oli Monte kõigi aja parim esitus , siis selle kõigega võib vägagi rahule jääda. Peale esinemist oli minu väike süda ka väga kerge, sest ma ei teinud seda õhtut enda jaoks põrguks, ma tulin sellest kõigest hästi välja. Ei saanud vihaaluseks. AGA, mis oli kõige positiivseim veel selle suurepärase õhtu juures , et ma nägin üle pika-pika aja Martat! Aaaaaa, ei-ei , see pole veel siiski kõige parem osa , kõige parem on see , et ta tuleb siia - Jõgevale, homme ja on siin kuni pühapäevani seoses selle jj-street asjaga. Lihtsalt super! Minu tuhm ja puhkusttäis vaheaeg hakkab vaikselt juba ilmet võtma.
Täna käisin ma Tartus mittekiirel šhopingutuuril. Käisime igasugustes erinevates poodides - kõik mis ette juhtusid. Sain oma wishlistist 4 asja maha tõmmatud ja ma olen piisavalt õnnelik. Jään järgmist korda ootama.
Käisime ema ja ta sõbrannaga kinos , alguses küll arvasin , et ma ei taha minna vaatama seda filmi mis nemadki, et ehk leian endale parema variandi, aga ei. Siiski läksin nendega ja üldiselt ma ei pidanud selles filmis pettuma. See oli hea, aga väga kurvaks tehtud. Terve film oli kurb - need paar naljakillukest ei parandanud selle kõige mõtet, kuid see film ei olnud piisavalt kurb , et mina nutma oleks hakanud. Teised ju nutsid. Ehk oli see sellepärast, et ma ise pea, et sama olen läbi elanud ja oskan seda enda sees hoida. Mitte , et see valus poleks. Sellele ei saa keegi vastu väita. Kuigi , seal oli see terve protsess nii ilusaks tehtud, sest neil oli aega.
Ühes poes käies ma leidsin just sellise kleidi , mida ma juba tegeliukult tahaksin. See oli nii armas ja lihtne. Nii ...minulik. Emme muidugi oli selle kohe nõus ära ostma, aga ei, enne ma pean veel Tallinna jõudma. Tobe, et ma selle kõigele nii vara mõtlen, aga see ajab nii õhevile. Mis teha, laps ja tema tobedad rõõmud.
Mind kummitab juba päev otsa üks Traini laul. Ma ei saa seda enda peast välja. Aga no las ta kummitab siis mind edasi, vähemalt , et ta hirmu ei tekitaks.