Eilne päev oli tore. Hommikul ma tunnetasin suve tunnet, kui Kerli tuli kell 8 juba siia ja ,siis mina läksin talle öösärgis uksevastu. Aga , meil ei olnud kuhugile kiiret. Me ei kiirustanud kuhugile , et õigeks ajaks kohale jõuda. Me istusime, rääkisime ja ta aitas veel mul alustada biloogiaga. Algus on nüüd tõesti tehtud , nüüd on vaja vaid suurte sammudega edasi minna.
Mängisime aliast, naersime, sõime rämpstoitu ja mitte nii väga rämpstoitu . Vahva oli. Isegi see niisama lösutamine oli hea. Kuigi sain aru, et niisama lösutamine on sama väsitav , kui terve päev koolis ja trennis olla. Õhtuks on ikkagi samamoodi väsimus ja uimasus. Saime Pillega väga palju rääkida. See oli mõnus.
Juhtusin nägema pilti, kus ta oli peal. Ma vaatasin seda imestusega. Suure imestusega. Tal oleks nagu mingi haigus, sest ta on nii kõhn. Kole väljend ,kuid siiski tal on vaid kaks konti ja kusehais. Saan aru , et ta kasvab ja kõike muud. Aga see ei ole enam üldse tema.  See on kole.
Ma olen jälle tupikus oma õppimisega. Nii palju on kuidagi kõike , lihtsalt ei jõua. Aga ma ju üritan.
Tahan teha täna ära ka oma vene keele nn ''lõputöö''. Oh, oleks mul ainult viitsimist. Tahan ka valmis jõuda eesti keele kõik harjutused , mis õpetaja meile järgmiseks kolmapäevaks jättis. Kohutav. + veeel matemaatika 1 eksam jäi teha.
Aga ma kaon , enne kui ma siia upun.