Ma hajun laiali üle oma laua
ma hajun laiali üle lagendiku
ma hajun laiali üle oma elu...
Siia kirjutamise vahemikud muutuvad järjest pikemaks. Üha enam tunnen, et aega on nii vähe, elu on kiire. Ma ei ütle, et see on halb. See kõik on nii vaheldusrikas ja mul on rohkemgi kui hea meel selle üle. Mu elu on selle lühikese ajaga nii palju muutunud, aina paremuse poole. Jah-halbu asju juhtub ka, mis juhtuma ei peaks, ja nagu ikka on need seotud kõik kooliga. Ma ei suuda ära oodata seda hetke, kui kool läbi saab. Iga päev, kas siis hommikul niisama ärgates või bussijaama kõndides, tunnetan üha enam kevadet ja suve lähedust. Isegi õhk lõhnab teistmoodi. ( ja ma ei mõelnud hetkel suurt sõnnikuhaisu mis koju jõudes mind igapäev üllatab, kuid jah, ka selles on oma võlu, sest juba seegi näitab, et suvi on tulekul,nähes siin maal olles traktoreid põldude peal sõitmas ja seda muud sigimist-sagimist, mis kevadel pihta hakkab ).
Vahepeal olen palju ringi reisinud, nii lähemal kui ka natukene kaugemal.
Tallinn-Entrum ( üks superlahe sessioon superlaheda seltskonnaga )
Tallinn-Tähe mäng (peale nende veel mängud Jõgeval, jah ma olen selle pisiku külge saanud)
Ülevaatused. Jah, tantsimine on alati mul esikohal olnud, aga ma ei jõua enam pingutada. See on ära tüüdanud ja ma ei oska midagi teha, et seda muuta. Mul on vaheldust vaja ja motivatsiooni.
Liisi ja Liina sünnipäev oli reedel ja nad kutsusid mind enda juurde torti sööma, üle pika aja me rääkisime nii nagu vanasti. Nii tore!
Eile oli Kerly sünnipäev, millega ma jäin samuti väga rahule, nii vaheldusrikas ja tore. Oeh!
Avastasin ükspäev altkorruselt ühed kõlarid, mis teenivad mind nüüd truult. Ma üritan võimalikult palju nüüd muusikat kuulata, sest ma olen seda niiväga taga igatsenud.
Kuna ma olen iga päev kuskil lennus olnud siis juba varakult plaanisin ära, et järgmine nädalavahetus olen ma kodus ja aitan siin ka tööd teha. Muidugi, ma pole üksi, minuga on üks ütlemata armas inimene. Ja ma loodan, et selliseid pühapäevasid tuleb veel nagu nüüd pikemat aega on olnud.
Just hakkasin ma lugema üht raamatut, millist sel pole tähsust, aga juba selle proloogi lugedes tundsin ma ära niipalju ennast,mind, minu mõtteid.
''Ma olen alati uskunud, et kõik siin ilmas leiab aset mingil kindlal põhjusel. Minu jaoks pole kunagi eksisteerinud kokkusattumusi. Juhus-unustage parem ära.Olen arvanud, et juhustesse uskuda armastavad inimesed toovad neid vaid ettekäändeks, et vabastada end vastutusest oma elus toimuva ja langetamata jäetud otsuste eest......Oleks ju kahtlemata äärmiselt mugav väita, et minu õnnetu saatuse otsustas asjaolu, et parasjagu oli reede ja kolmteist ning mustade kasside leegion paiskas mu jalust maha selsamal pilgul, mil olin jõudnud nina välisuksest välja pista...Kuigi teadvustasin endale, et kõik meie ümber juhtub tegelikult just seetõttu, et see on lihtsalt meie mõtete, otsuste ja valikute tulem, oli mul saatusele küllaga etteheiteid.''
