Kirjanduse tunnis rääkisime ja vastasime järgmistele küsimustele:
- Kuna sina viimati kedagi tänasid?
- Viisakustänamine
- Kuna sind kiideti/laideti/tunnustati
- Kuna sina kedagi kiitsid/tunnustasid/laitsid
(küsimused pole täpsed)
Igastahes, koolis sellest arutledes ei tulnud mulle üldse väga mõtteid. Peale selliste igapäevaste -näiteks poemüüjale ja õpetajale aitäh ütlemine, mis läheb ilmselgelt viisakustänamise alla. Meie klass võrdsustas õpetajale aitäh ütlemise õpetajale pugemisega. On see vale või mitte? Teiseks pakuti välja ka see, kui kool tänab õpilast.
Minu seisukoht-inimesi ei peaks tänama ainult siis, kui nad on midagi suurt ära teinud. Õpetajad alati laidavad peale kontrolltööde parandamisi, kuidas tulemused nii halvad on, aga kas tema teab, kui palju mina selle nimel vaeva nägin? Ilmselt ta ei mõtlegi sellepeale, vaid sellele kui kaua temal aega läks nende tööde parandamiseks. Aga me peaks olema võrdsed. Tema töö on õpetada ja siis töid parandada, meie töö on õppidaja neid kontrolltöid hiljem lahendada.
Mind isiklikult ei kiideta tihti, sest ma ei paista millegi erakordsega silma. Aga see, et ma milleski kaasa aitan ja olen protsessis sees, sellist asja tavaliselt ei nähta ja ei tunnustata. Kui sina pole see, kes suhtleb kõrgemate jõududega, siis sa ilmsegelt pole keegi. See on elu.
Ma teen ka palju asju, mina tunnustan iseennast selle eest, et ma olen olnud kõigest elust juhtunust hoolimata nii tugev, et ma olen püsinud nii kaua ühe ala-tantsimise juures ja olen ennast arendanud, et ma olen jõudnud seal käia kooli raskusest hoolimata, et ma tihtiligu ei jäta trenne ära kuna mul on vaja õppida(vahepeal on seda küll juhtunud) ,aga ma olen siiski kooliga hakkama saanud, kas tõesti oleneb kõik sellest et sa pead kõige muuga hakkama saama ja samal ajal peavad su hinded laitmatud olema? Ma lihtsalt ei saa sinna miskit parata, et mulle pole pärandatud nii helget pead nagu paljudele poistele ja tüdrukutele. Ja nüüd vaielge vastu, et asi pole selles.
Mina võtan nüüd ühe hetke ja tänan oma armsamaid-aitäh mu perekonnale, aitäh Kasparile ja aitäh Krissule! Ilma teieta ei saaks.
Ma lihtsalt kardan, et kunagi võib tulla hetk, kui ma seda teha ei saa..Sest kes teab, mis kunagi juhtub.
