Ma ei suuda nähtut siiani uskuda. Me mõlemad vaatasime seda ammuli sui. Me ei uskunud oma silmi ja kõrvu. Jah , ma tean, et ma ei saa ehitada endale kaitsemüüri või sellistel hetketel mõelda, et mind pole olemas, aga tõesti, see kõik on isekuse tipp. Ta vist tõesti ei mõtle teistele , või kuii mõtleb, siis vaid sellistel hetketel , kui tähesära tema peale suunatud pole.
Järjekordselt pole mõtet midagi ridade vahelt lugeda ja näha kaelkirjakut seal , kus teda pole...Sa võid , aga see oleks lihtsalt ajaraisk , sest selliseid inimesi on miljoneid.
Nii hea on lugeda teiste inimeste ilusaid mõtteid endast. See teeb tuju kphe palju rõõmsamaks.
Oh Marko, juba neljapäeval on see aeg , kui me üksteist näeme ja saame mängida jälle oma vana head ''10 palli süsteemi'' mängu, ning olla kasulikud maailmale.
Internetimaailm ka muutub. Blogger muutub, facebook muutub..
Tänane pärastlõuna oli nunnu. Karl on nunnu, Merle on nunnu. Kahju ainult , et lõpp pahasti läks. Aga super soe ilm , grill , külakiik , vahukommid ja kõik muu korvasid selle. Siiski on paha, aga varsti tuleb uus aeg.
Vähem , kui nädala pärast on juba ENTRUM lõppkontsert. ( mul on pisarateni kahju ja kurb ) ja sellest järgmisel päeval juba Leedu.
Järgmine nädal on üldse väga-väga lihtne kõik. Vähemalt arvan nii.

üheksanda klassi aprillikuu viimane teisipäev

Ma vihkan inimesi, kes on isekad. Nad arvavad , et kui neid poleks , poleks ka maailma ja , et nad oskavad kõikke paremini kui teised. Isekus, isekus, isekus. Ma läksin lihtsalt nii vihaseks. Ja kui abi paluda, siis ütleb ta lihtsalt ära. Mitte , et mina teda abistanud poleks kunagi. Kõik halb mida sa teistele teed , tuleb sulle endale kunagi tagasi. Mitte, et ma seda usuks, aga ma ütlen seda vaid moepärast.
Käisin käsitöö poes täna, ja pidin pikali kukkuma , kui kallid on sõrmuse toorikud. Üks toorik oli vist 82 eurosenti. Tuli tuhin teha endale ise sõrmuseid , kasutades nööpe. Võin öelda, et jäin tulemusega rahule.

Ja parampapampaaapampaapaaaaa :

Minu nunnupunnu desktop!

No another word!

Kuskil tormis ja hämaras lakuvad lained vastsündinud saari, nagu lõvi oma kutsikaid...

Tänane päev muutis mind veel-veel rõõmsamaks. Ma olen õnnelik, et ma tegin selle valiku ja läksin sinna, sest peale seal käimist mul on tuju palju parem. Hea on olla. Olen väga positiivselt meelestatud. Olin unustanud , kui hea on rattaga sõita, kui ilm on ilus ja saab muuskait kuulata.
- Nad ei tahnud , et ma ära lähen, mis oli selle kõige juures kõige nunnum!
Ainus tüütu asi selles kõiges on see, et ma homme pean kooli minema.
Olen ka vihane, väga vihane ja pettunud. Kerli teab mida ma tunnen. Asi on lihtsalt põhimõttes. See kõik ei ole enam normaalne. Vahel ma lihtsalt ei usu oma kõrvu. Ma ei taha uskuda.
Vaatasin üht mega-mega-mega nunnut filmi. Nüüdsest mu üks lemmikutest. Top kolmes. Ma nutsin terve lõpu, sest see lihtsalt oli nii kurb. PS. I love you-d see küll nutmise poolest ei biidi , sest sel ajal ma nutsin terve filmi ajal, kuid siiski.

tolmust ja värvist saavad uued liblikad

Mul on tunne, et ma vahel ikka veel loodan ..

Ta tuli jälle jutuks. Ja minul oli jälle halb, sest ma ei tea siiani mis meie vahel on. Kas seal on üldse veel seda killukest sõprust? See kõik on mitte millegi pärast, ma isegi ei mõista mis toimub. Ma ei mõistnud siis ja ma ei mõista ka nüüd. Kas tõesti on võimalik inimesi lihtsalt hetkega elust kustutada? Väike nips ja kõik ongi kadunud?
Nii halb on teisi mõista ja mõistada selle üle , miks ta nii tegi ja ütles.
Reedene päev oli lõbus ja mitte nii väga reede moodi. Käisime linnas ja läksime Andra juurde, kus me naersime nii palju, et pärast põselihased valutasid. Aga nii mulle just meeldibki. Ja pärast olime Laura juures, istusime ta sünnipäeva puhul veidi ja sõime ennast pea, et pildituks. Vahva oli.

Ma ei tahtnud minna, sest ma ei soovinud näha seda rõõmu, mida mina ei oleks saanud tunda. Ma tean, tõesti tean, et see on nii tobe mõtlemisviis ja sellisega võin ma oma elu sõna otseses mõttes perse keerata, aga ma ei saa lihtsalt vaadata , kuidas teised rõõmustavad, kui ma ise rõõmustada ei saa. Mitte keegi ei saa mitte midagi ridade vahelt lugeda. Lihtsalt ei saa!
Ma ei teagi kus nüüd alustada ja mida teha.
Mul on tunne, et me kaugeneme. Ta nagu tahakski seda kõikke lõhkuda, et pärast kergem oleks. Aga mul ei ole. See lihtsalt ei ole nii kerge. Jah, ma tean, et see võib vaid tunduda nii , kuid siiski.
Ma unistan juba niii väga kooli läbi saamisest ja suvest ja Itaaliast ja sinna kuuluvast Veneetsiast. Mul alati saab hapnik otsa kui ma sellele kõigele mõtlen.
Pidin siia alati muusikat lisama, aga eelminekord ei lisanud , nüüd lisansin kaks tükki kohe!
Minu lemmikute tantsijate blogi tuleb ka varsti , ehk juba täna...
Ning nüüd mõned proffesionaalsed Future piltid kaa. Neid pilte vaadates ma tundsin ennast nagu tõeline tantsija.
Ja uskuge või mitte, aga mul on arvuti taustapildiks Karl, see peaks mind piisavalt motiveerima. Tobe , aga see teeb tuju heaks!

- sõnad astuvad esimesi samme lehekülgede valges pimeduses, kus pole varje, ruumi ega kaugust

Kui ühel üürikesel rattamatkal kohtuvad reaalsus ja mõttemaailm...

Kevadaimus

Kurbusega pean tõdema , et Future sai läbi , suur pinge - mis sellega kaasnes on ka lõppenud ja tagasiside mis me sealt saime oli ka väga üllatavalt hea. Ning see mis üks viljandi oma meie etenduse kohta oli öelnud oli veel väga super. Ta mõistis!
Ma ei suuda kirjeldada seda, kui väga ma austan ja armastan Viljandis õppivaid inimesi. Iga kord ma heldin kui ma tuttavaid nägusi näen. Vahepeal ma võin isegi unustada , kui hea seal on , aga kui miski mulle seda kõikke meelde tuletab, siis ta jääbki kauaks mõtteisse. Ning te ei kujuta ette, kui väga ma teda armastan. Väike salaarmastus, sest ta on ju samal tasemel nagu Karl Saks. Rohkem sõnu selleks polegi vaja, sest see kõik on nii ilmselge!
Järjekordselt pidin ma täna pillima hakkama. See tunne, see laul, see tants. Ma juba tunnen, kui lõppude-lõpp see on. Tundsin nutumaiku enda kurgus, sest see kõik ilus saab varsti läbi. Tean kui nutune see kõik tuleb.

Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?

Olin õnnelik, sest ta lasi mind täna viisakalt kooliuksest sisse, ning muigas , nagu tal tavaks on.
Mõtlesin ka , et mis enda blogiga edasi teha. Tahaks midagi tarka teha. Tuli mõttesse , et sellest võikski saada tantsu blogi. Teeks postitusi minu iidolitest ja tantsijatest, kellesse ma järjekordselt inlove olen.
Ehk ma tõesti tahan seda sellepärast teha, et ma saaks nendega rääkida.- Me naersime selle peale.
Aga see tundub nii põnev. Esimene inimene oleks kindlasti Karl! - kes oleks arvanud , et ta enne Viljandisse minemist ei olnud üldse tantsinud?

Ei miski, miski sind enam ei seo.

I will be there for you

Ma vist ei oskagi kirjeldada neid tundeid , mis mind valdasid sel ajal , kui ma olin koos Liili ja Jaanaga , ning siis , kui me olime juba seal Raekoja saalis, kui kõige tähtsamad inimesed selles võtsid sõna ja tunnustasid. Igaühte tänati nimeliselt, mis lisas sellele kõigele rohkem rõõmu. Saime ka tasuta europeade albumi , mille üle mina olen mega-mega õnnelik.
Olles Tartus - tulevad minul kohe head mõtted. Ei imesta siis , et seda kohta heade mõtete linnaks kutsutakse.
Liili on niii hea, nii tore, nii vahva! Käisime ristiisas ja siis laste mänguväljakul kiikumas, stalkisime lapsi ja Liili tahtis kellegile oma üllatusmuna seest saadud mänguasja ära kinkida. Aga ainus miinus selle juures oli see, et me kuradid ei võtnud julgust kokku ja ei helistanud Juhanile. Kuid küll see aega ka tuleb, peab tulema.
Liisi ja Liina sünnipäev oli ka väga vahva, uus seltskond ja puha. Vahva. Hommikuks oli seal ikka väga korralik läbu.
Lauraga hommikul unelesime. Mina olin isegi väga ergas, Laural aga nii hästi ei läinud. Ma veel õpetan teda. Protsess veel käib.
Homme ongi juba Future. Ma ei oodanud seda nii kiiresti. Hommikul juba varakult rongile ja õhtul hilja tagasi. Loodetavasti mitte väga hilja. Usun , et kõik läheb hästi.
Naljakas oli seda vaadata. Omane piinlik vaikus kuulub ka selle kõige juurde, ning muudab selle kõige veel naljakamaks ja tobedamaks. Mitte nende jaoks , vaid minu jaoks.  Selleks hetkeks olid kõik jututeemad hajunud , kummalgi ei tulnud sõnu suust. Oleks ehk pidanud neid välja kangutama?Üritan siia nüüd iga kord ühe laulu lisada.

Collide

I was a quick wet boy, diving too deep for coins
All of your street light eyes wide on my plastic toys
Then when the cops closed the fair, I cut my long baby hair
Stole me a dog-eared map and called for you everywhere

Lõpuks jõudis kätte see aeg, kui ma külastasin oma maailma kallimat inimest Merlet. Võtsin neljapäeval peale trenni jalad alla ja istusin Tartu-Tallinn rongile. Kuna ilm oli ilus , olin ma ka positiivselt meelestatud, kuid väga väsinud. Tallinnasse jõudes ei saanud ma ilmast enam nii hästi rääkida. Peale selle veel eksisin ma kuskil Koplis ära. Olgu, kõndisin koguaeg edasi tagasi , sest Merls ei teadnud kus ta elab, ja too kord, kui ma viimati seal käisin oli maas suur-suur lumi. Oleks justkui puuga vastu pead saanud.
Ma järjekordselt mõtlesin, et kui head Merle ja Markko ikka minuga on. Käisime reedel otsimas mulle lõpukleiti, jõudsime vaid ühe poe käidud , kuid sealt leidsime kolm nunnut kleiti - üks on küll väga lühike , kuid seejuures väga ilus. Halva ilma tõttu ja juhuste kokkulangemisel ei käinudki me enam üheski poes. Nii juhtus lihtsalt. Reedel tegime me Merlsiga maailma parimat salatit, kus sees olid krevetid, mida mina enne kõikke jälestasin , pärast muidugi kirusin ennast, et miks ma varem neid söönud pole.
Kellegi nõmedate põhimõtete pärast pidin mina juba laupäeval rongile istuma ja siia - pärapõrgusse tagasi tulema. Ma olin tol hetkel nii vihane. Ei vihane pole vist väga õige sõna, ma olin pigem pettunud - pettunud tema peal , et ta ei mõistnud , et mul oleks veel aega vaja.
Ma olen temaga sest ajast rääkinud minimaalselt. Mõtlesin terve kõne välja mida ma talle öelda tahaks , kui ta küsima tuleb, aga hetkel ma tunnen, et ma võingi seda ootama jääda. Ootan nagu loll mingit imet.
Alati kui ma Merle juurest ära tulen , siis ma lihtsalt hakkan pillima. Nagu 2 aastane titt, kelle ema oli ta üksi lasteaeda jätnud.  Ma kodus lihtsalt üritasin oma pisaraid niikaua tagasi hoida , kuni ma tean, et ma täiesti üksinda olen. Väga tobe minust. Sellised ongi minu nukrad päevad, halan ja nutan.
Lugesime ühe blogi , kes oli täiesti puusse oma jutuga pannud. Naersime , kui tähtsalt ja targalt ta ise kirjutab ( üritab seda , et lahe välja näha ) , aga siis kirjutab nii mööda.
Pilte ma lisan kunagi hiljem.
Märdi tuba hakkab ka juba ilmet võtma, üks sein on juba kaetud tapeediga. Terve öö mõtlesin, mis seal teha , kui tapeet seinas. Nii põnev - nii põnev.


Have I found you
Flightless bird, jealous, weeping or lost you, american mouth
Big pill looming

Ma ootan selle päeva läbi saamist nagu mingit tähtsat sündmust. Jah, eile oligi kõik suurepärane. Hommik algas täna hästi, trenn oli ka hea - seal tulles suur rahulolu tunne. Ja edasi oli õudus. Isegi need kõige väiksemad asjad ajasid mind endast välja. Mu pea valutab - ja meeletult. Homne peäv peab tulema parem. See on käsk. Ja asjade pakkimises ei ole ma just kõige teravaim kriit karbis. Ma vist ei jõuagi nende asjadega kuhugile.
Ootan, ootan,ootan,ootan!

merry little christmas

Ma olin unustanud , kui hea seal olla on. Mulle niivõrd meeldib see keskkond ja lapsed kellel on nii hea meel , et sa külla tulid või veel enam , et sa üldse nendega rääkima ja mängima läksid. Mul ei ole päevas enam ammu olnud nii palju hellust kui täna. Kõik oli nii roosamanna kui üldse olla sai. Nad küsisid veel mitu korda, et ega ma ära ei lähe juba. Ja kui see aeg kätte jõudis , kui ma tõesti ära pidin minema, siis nad tulid ja kallistasid. Mu süda lihtsalt sulas. Ma oleksin neid terve igaviku veel mämmutanud. Nii lääge jutt, aga see kõik lihtsalt ongi nii.
Tulime emmega kaheksa ajal koju, mul oli kõht tühi ja ütlesin talle , et ah ma teen endale seda söögiks, aga oh imet, samal ajal kui ma arvutis häkkisin, tegi tema mulle sööki valmis, ilma midagi ütlemata. Ma olin imestunud. Veel rokem kui kunagi varem. Millest kõik see headus? Millega ma selle välja teeninud olen? Mis on tänases erilisemat kui eelmistes päevades?
See nädal läheb nii kiiresti kuidagi - missest , et alles teisipäev on. Aga mõeldes sellele, et neljapäeval ma lähen juba päälinna oma ninnunännununnu Merle juurde, siis miski ei saa liikuda nagu tigu.
Tundub, et elu lihtsalt liugleb minu kätevahelt läbi. Kui tobe.
Tänase loengu ajal oleksime me tõesti olnud nagu anonüümsed alkohoolikud , kuhu vahele rääkiti veel armastusest ja mis tunde see siiski sinus tekitab. No tõesti , mitu nukkumisjärgus liblikat siis sina täna ära sõid? Mis tunde see sinus tekitas?
Ma vihkan, kuidas aeg alati mu asjadele peale pressib. Ma tunnen , et ma lämbun. Alles sain raamatu kaelast ära , nüüd juba uus. Mul ei ole selle kõige vastu midagi, kui see aeg ei ajaks mind taga nagu hull. Lihtsalt tunnen, kuidas pinge minus tekib ja ma lämbun.
Täna hommikul ärgates oli mul jalg surnud. Täiesti surnud. Ja msn on uuesti ärganud, ning ma suhtlen inimestega.
Ma ootan väga-väga praegu Marko blogipostitust mida naerataval näol jälle lugeda.