merry little christmas

Ma olin unustanud , kui hea seal olla on. Mulle niivõrd meeldib see keskkond ja lapsed kellel on nii hea meel , et sa külla tulid või veel enam , et sa üldse nendega rääkima ja mängima läksid. Mul ei ole päevas enam ammu olnud nii palju hellust kui täna. Kõik oli nii roosamanna kui üldse olla sai. Nad küsisid veel mitu korda, et ega ma ära ei lähe juba. Ja kui see aeg kätte jõudis , kui ma tõesti ära pidin minema, siis nad tulid ja kallistasid. Mu süda lihtsalt sulas. Ma oleksin neid terve igaviku veel mämmutanud. Nii lääge jutt, aga see kõik lihtsalt ongi nii.
Tulime emmega kaheksa ajal koju, mul oli kõht tühi ja ütlesin talle , et ah ma teen endale seda söögiks, aga oh imet, samal ajal kui ma arvutis häkkisin, tegi tema mulle sööki valmis, ilma midagi ütlemata. Ma olin imestunud. Veel rokem kui kunagi varem. Millest kõik see headus? Millega ma selle välja teeninud olen? Mis on tänases erilisemat kui eelmistes päevades?
See nädal läheb nii kiiresti kuidagi - missest , et alles teisipäev on. Aga mõeldes sellele, et neljapäeval ma lähen juba päälinna oma ninnunännununnu Merle juurde, siis miski ei saa liikuda nagu tigu.
Tundub, et elu lihtsalt liugleb minu kätevahelt läbi. Kui tobe.
Tänase loengu ajal oleksime me tõesti olnud nagu anonüümsed alkohoolikud , kuhu vahele rääkiti veel armastusest ja mis tunde see siiski sinus tekitab. No tõesti , mitu nukkumisjärgus liblikat siis sina täna ära sõid? Mis tunde see sinus tekitas?
Ma vihkan, kuidas aeg alati mu asjadele peale pressib. Ma tunnen , et ma lämbun. Alles sain raamatu kaelast ära , nüüd juba uus. Mul ei ole selle kõige vastu midagi, kui see aeg ei ajaks mind taga nagu hull. Lihtsalt tunnen, kuidas pinge minus tekib ja ma lämbun.
Täna hommikul ärgates oli mul jalg surnud. Täiesti surnud. Ja msn on uuesti ärganud, ning ma suhtlen inimestega.
Ma ootan väga-väga praegu Marko blogipostitust mida naerataval näol jälle lugeda.