Ma ei suuda kirjeldada seda, kui väga ma austan ja armastan Viljandis õppivaid inimesi. Iga kord ma heldin kui ma tuttavaid nägusi näen. Vahepeal ma võin isegi unustada , kui hea seal on , aga kui miski mulle seda kõikke meelde tuletab, siis ta jääbki kauaks mõtteisse. Ning te ei kujuta ette, kui väga ma teda armastan. Väike salaarmastus, sest ta on ju samal tasemel nagu Karl Saks. Rohkem sõnu selleks polegi vaja, sest see kõik on nii ilmselge!
Järjekordselt pidin ma täna pillima hakkama. See tunne, see laul, see tants. Ma juba tunnen, kui lõppude-lõpp see on. Tundsin nutumaiku enda kurgus, sest see kõik ilus saab varsti läbi. Tean kui nutune see kõik tuleb.
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Kus ma sind, kus ma sind,
kus ma sind küll tabaks,
kadunud kadumatu?
Olin õnnelik, sest ta lasi mind täna viisakalt kooliuksest sisse, ning muigas , nagu tal tavaks on.
Mõtlesin ka , et mis enda blogiga edasi teha. Tahaks midagi tarka teha. Tuli mõttesse , et sellest võikski saada tantsu blogi. Teeks postitusi minu iidolitest ja tantsijatest, kellesse ma järjekordselt inlove olen.
Ehk ma tõesti tahan seda sellepärast teha, et ma saaks nendega rääkida.- Me naersime selle peale.
Aga see tundub nii põnev. Esimene inimene oleks kindlasti Karl! - kes oleks arvanud , et ta enne Viljandisse minemist ei olnud üldse tantsinud?
Ei miski, miski sind enam ei seo.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar