I choose to be happy

Ma olen tõesti kade inimene. Vaatan inimeste pilte , kus nemad on õnnelikud ja need pildid ei meeldi mulle Tunnen vaat, et isegi põlastust. Vaid sellepärast, et see kõik on nii ilus ja vahva ja minul sellist rõõmu pole. See on midagi sellist nagu rõõmukadedus, kui selline sõna üldse eksisteerib. Täna oli ainuke kord kus ma ütlesin endamisi, et ''oh, vauu, mis pilt, see on isegi päris nunnu'' , mitte ei olnud edaspidised minutid vihane, et minul sellist pilti pole. Sellise kadedusega ma vist suren ka. See on lihtsalt alati nii. Või võingi lootma jääda , et ma kasvan sellest ''olen kade'' olekust välja.
Ja usu või mitte, mu viha on peaaegu , et kadunud. Kunagi küll korrutasin endale, et ma olen elu lõpuni selle pärast pahane, sest midagi nii rumalat ei ütleks keegi , kes nimetab ennast sõbraks. Mingi põlastus ikka on, aga sellega annab elada. Mul on endal piisavalt palju probleeme, et selle põlastamise kaotamisega veel tegeleda.
Ja mida mu silmad nüüd nägema pidid?! See kõik tuli liiga ootamatult. See on naljakas, kui sa ei ole inimestega kaua suhelnud, nad lihtsalt on su msnis aga sa ei suhtle nendega igapäevaselt, aga kui neid siis KORRA näed, hakkab suhtlemine uuesti pihta. See on nagu vana mänguasja uuesti leidmine.
Hakkasin vaikselt ''Maa ja Ilma'' dvd vaatama. Just tantsupidu. Meile kuulub see päev...see kõik oli lihtsalt nii ilus! Külmavärinad. See oleks olnud nagu eilne päev. Ja siis tuli kangakudumine...Ma nägin meid, niii tore!
Veel suurem heldimus.
Ja appppi, the hits radiost tuli jõululaul. Jah kohe päris JÕULULAUL. Jõulukellad ja all i want for christmas is you!!!!!
Ma ei saa siiani pilte lisada. Gristeli õpetuste abil peaksin ma oma teemat muutma või ootama kuni see viga parandatakse. Aga mina ei taha enda teemat muuta, see on mulle meeldima hakanud ( vähemalt veel ei ole mul plaanis seda muutma hakata ). Aga pilte tahaks küll lisada, mul on neid lihtsalt niii palju kogunenud juba!! SOS
Mulle pole kunagi meeldinud nn ''ülelaskmine'' aga nüüd teen seda ise. Ma pidin talle ütlema, et kas ma lähen või mitte. Nüüd ma istun siin. Ja ei tee midagi. Nüüd on juba hilja. Ma magan enda hetked alati maha. Kui rumal ja vastutustundetu inimene. Aga samas...ega ta ise ei ole ka just sõnapidaja olnud. Ükskord..ei isegi kaks ja veel rohkem kordi olen mina pidanud temas pettuma, tema järgi ootama ja vihaseks saama, kuna ta lihtsalt ei oska sõna pidada. Kes meist siis nüüd rumal on?
Oh ja kuidas ma olen hakanud James Arthurit armastama! Lihtsalt uskumatu kuju!!

ENTRUM ja Pärnu

Kunagi ütlesin, et teen Pärnust väikse eraldi postituse. Siin see siis on. Paha on see, et ma pean kõik pildid eraldi panema, ma ei saa neid kokku tuunida ja siia lisada kuna ütleb, et mul mingi mälu täis. Väga tüütu.
Igastahes...
Reedel istusime Jaanaga 14.50 bussile ja sõitsime Pärnu poole. Kuna mu jalg oli valus, ei olnud mul ka väga hea tuju, kuigi teadmine , et ma lähen ENTRUM-le tegi selle palju-palju paremaks. Bussijaamast seadsime sammud Pärnu Kontserdimaja poole ( teadmata kus see asub, jah Jaana telefoni abil me ka sinna pmt ka jõudsime..korra küsisime ka ühelt toredalt naiselt, kes siis ütles , et kui te pöörate sealt nurga pealt ära siis ongi kontserdimaja näha. ) me muidugi naersime selle peale,oleks siis ise paar sammu teinud ja olekski iseseisvalt kohale jõudnud. Aga kui sinna jõudsime siis kohtusime maja ees juba Gristeli ja Markoga! Nii vahva oli neid üle pika aja näha. Siis juba saime tuttavaks teiste vabatahtlikega , neil oli just koosolek alanud ja nad jagasid ülesandeid. Igastahes rahvas oli seal tore!! Ettevalmistused laupäevaks tehtud (bännerid, plakatid, registreerimislauad, koolituseruumid ja muud nippet-näppet asjad ) läksime me poodi ja sealt edasi hotelli poole. Hotell oli tõesti kena. Ma pidin oma silmad peast imestama. Tõesti vahva! ( allpool tulevad sellest pildid ka ). Sinna jõudes ja peale asjade lahti pakkimist (muideks, see oli tõesti pikka maa sinna hotelli, eriti minule) läksime me hr.Lehtsalu tuppa. Ja sealt edasi juba Moonika, Kadri ja Kerli tuppa seltskonda nautima.
Laupäeval pidime me juba kell 9 kontserdimajas olema. Viimased ettevalmistused (peale selle, meil oli oma korraldajate tuba, saime ka entrumi särgid) tehtud istusime registreerimislaudade taha ja jäime esimesi tulijaid ootama. Ja kui nad lõpuks tulid. NEID OLI NII PALJU! Tööd oli 11st-13-ni umbes. Noori aina tuli ja tuli ja tuli. Registreerimine on ikka nii vahva, nii palju uusi nägusid ja naeratavaid entusastlike noori. Siis oli juba motivatsioonikoolitus. Kui vahva! Te peaksite seda lihtsalt ise nägema ja tundma missugused need on! Sealt edasi suundusime juba oma ruumidesse ( need olid pandud teemade järgi, meie teema IT ja inseneeria) abiks. Vahepeal sai süüa ka. Muide: super head söögid olid!
Enne minekut tegime veel Markoga oma mägnuringi ( mida me kindlasti järgmine kord pikemalt peame tegema ). Ja siis oligi kell sealmaal kui meil tuli hakata liikuma bussijaama poole tagasi. Pidime juba 16-se bussiga ära minema. Tagasitulles tegime väikse ringi, kuna pidime bussiga minema Tartu ja Tartust Jõgevale. Aeg venis ja venis. Aga lõpuks jõudsin koju ( enne veel käisin kiiresti Marine sünnipäeval ja viisin kingituse ). Kodus varvast puhastades avastasin , et see asi ikka õige ei ole ja nii ma siis läksin pmt öösrägis otsemaid erakorralisse.
Aga Pärnust veel seda, et see tõesti on üks ilus linn! :)

FAIL! - ma ei saa põhimõtteliselt enam üldse pilte laadida, ainult mingeid teatud pilte.... mis jama on?? loodan, et kunagi siiski saan, sest niiväga tahaks teiega neid jagada!

i wanna make myself believe

Grisetl rääkis ENTRUM-ist nii ilusasti oma blogis. Mul on kurb, et ta enam ei tule. Jah, tema sai selle lükke juba kätte. Selle mis ta õigele rajale juhatas, aga minul on seda natukene rohkem vaja. Veel ja veel. Aga mul ei ole sellest ka kahju. Ma võin enda kallist aega sellele kulutada küll, sest mulle tõesti meeldib seda teha. See pakub mulle rõõmu. Ja isegi oma halbadel aegadel on sellele kõigele nii hea mõelda, et naeratus tuleb suule ja sära silmi. Jah, niimoodi mõjubki ENTRUM mulle!
Päris naljakas ikka mõelda sellele..sellele kui sarnased võivad inimesed olla. Irooniline, eks?
Homme salongiõhtu. Ei, pole üldse raske ennast õudukategelaseks teha. Mõtteid on 0. Homme vist linna ööseks. Kisub pikale ära.
Pole ammu nii rahulikul olla saanud. Jalg ei valuta, muusika käib, emme on tööl, msn on lahti ja mandariinid my love. Oh, kui hea! Midagigigigiggi suurepärast selles koletus nädalas ja veel koletumas eelnevas nädalas.
Eelmine nädal on minu jaoks kui must auk. Ma mäletan vähest. Põhimõtteliselt seda nagu polekski olnud. See on ehk isegi hea.  Ei mõtle sellele enam nii palju.
Kuulan jälle the hits radiot. Pärle jälle lendab. Selliseid laule mida ma ei ole ajast ja arust kuulanud. Näiteks owl city - fireflies. See on nii hea laul .

koosolek arutab asja/dreamteam

kui kohtad rukkipõllul kedagi keda armastad

- kunagi oligi see nii. Polnud tähele pannudki, et see lause on nii..minust. Elust. Mul ei tulnud see meelde, kuni hakkasin kõige selle peale uuesti mõtlema ja kuni keegi mulle seda lauset meelde tuletas. Suur pirn süttis mu peakohal ja peale seda tundsin ma ennast veel sandimini.

Just nüüd tunnen ma puudust temast. Ma ei tea miks.
Mulle ei meeldi see tunne, kui ma näen/kuulen, et ta ei räägi ega kirjuta minust aga teistest seda teeb. Mitte , et ma tahaks olla koguaeg esikohal ja meeleheitlikult mõelda, et kuna tuleb järgmine kord kui ma talle meelde tulen? Aga vahest on see tõesti tore. Või lihtsalt kordki olla kellegi mõtteis. Ta räägib teistes rohkem kui minust. Kas ma olen siis tõesti nii unustatud? Kunagi olime lahutamatud. Meil oli nii palju ühiseid asju. Me teadsime mõlemad üksteise mõtteid, tundeid, viha, kurbust.
Kuulan juba viimased 2 ja pool tundi The Hits Radio-y. Küll sealt tuleb alles pärle.
Ma ei hakka siia täna Pärnust ja ENTRUM-st kirjutamagi. Selleks teen kunagi eraldi postituse. Öelda võiks ainult seda, et kõik oli veel parem kui ma lootsin. Super luks ikka! Vast siis järgmise korrani!
Mu jalg. Jah, täna oli esimene öö üle pika aja, kui ma korralikult magada sain ( pikk aeg - nädal aega ). Täna tuleb ka erakorralise trip vol3. Loodan, et siis veab ja kõik see asi on läbi minu jaoks. Oi kuidas ma seda hetke ootan. Saab käia korralikult trennis. Ma juba tunnengi, et ma jään neist nii palju maha.
Ja Itaalia. Marika saatis meile 3 marsruuti. Pidime ise kokku leppima milline meile meeldib. Hinnad on kopsakad. Tõesti on. Aga need kohad. Ma ei suuda kirjeldada kui väga ma minna tahaks! See oleks saatus. Midagi erakordset. Olen juba oma mõtetega seal. Loodan, et see raha nüüd probleemiks ei tule. Kui tuleb, olen ma ..maiteagi. Sel hetke ei suudaks ma enda tundeid kirjeldada.

,, Olen Laura olen kena .. ja ma olen ka õnnelik ,et saan elada sellises pöörases maailmas. ''

hold on

I use to think I was better alone

Eile tuletasin neid häid aegu meelde. Neid üheksanda , kaheksanda ja seitsmenda klassi aegu, kui meil Mariega sai tundides nii palju nalja. Mitte et praegu paha oleks. Ei ole üldse ..aga lihtsalt..need olid nii vahvad ajad. Kõik need matemaatika tunnid kus ta koguaeg nalja viskas ja ma naerda sain ja siis õpetaja ikka noomis meid. Aga ikka oli vahva. Või need vene keele tunnid. Kus me kõigi ja kõige üle nalja heitsime. Ja siis kõik need maha spikerdamised. Nagu praegugi. Või tunni ajal muusika kuulaimine. Need olid teemas ja  vägagi päevakorras. Aaaaa või siis need eesti keele tunnid, kus me sõime, ajasime juttu või niisama vaatasime aknast välja..Või siis..kuulasime muusikat, et kindlasti mitte Maimut kuulata.
Sel ajal ma mõtlesin, et need ajad võiks läbi saada, võiksin suureks kasvada ja pesast välja lennata. Nüüd on aga nii, et vaata et isegi neid aegu tagasi ei taha. Aga enamjaolt ikka Marie pärast.
Eilne õhtu/öö oli mu elu üks pikemaid vist. Tohutud valuhood jalas. Ma ei valetaks kui ütleks, et ma olin nagu ussike seal, iga valuhooga ma vähkresin ja vingerdasin. Läksin juba kell 21 voodisse. Et rahu saada. See oli kohutav. Jäin magama , ärkasin, jäin magama , ärkasin .. Kell 12 oli mul nii kopp ees, võtsin valuvaigisti sisse , siis uurisin seda varvast oma 5 minutit..ja siis üritasin magama jääda. Siis jäingi kui rohi mõjuma hakkas.
Hommikul rääkisin emmega, et lähme käime kohe erakorralises ära. Mõeldud tehtud. Hiljemalt kell 7 olime erakorralise uksetaga. Aga ega seal targemaks ei saanud. Panid salvi peale. Kui homseks parem ei ole, siis perearstile ja siis kui tema otsustab , et on ikka miskit teha vaja , siis saatekiri kirurgile. Normaalne. Minu elu on suurepärane hetkel! Kurat küll. Ja , et see just sellisel ajal tuleb. + see ruum kus sind nagu istuma pandakse , meenutas mingit õudusfilmi. Nagu mingi lihunikuruum. Fantaasia on mul suur.
Koolist läksin ka täna ära peale neljandat tundi. Jumal tänatud. Keemai, inglise keel ja muusika jäid ära. Poleks olnud mitte mingit tuju sinna minna. Ja ega keemiat ei oleks osanud ka. Oleksin vist tuimalt seda lehte vaadanud.
Kodus selle ajaga ei suutnud midagi ära teha. Just enne mõtlesingi, et mida ma terve selle aja tegin? Enamjaolt vist lamasin , vaatasin telekat ja magasin.
Olen nii segi omadega. Magasin just mingi ..maitea kui kaua. Ärkasin Merle helistamise peale üles. Siis vaatasin kella. Aga ma ei mäleta kuna ma ära vajusin. Kell ei olnud igastahes saanud kaheksa. Normaalne. Pluss ma arvasin , et täna on neljapäev. Ütlesin Ragnarile, et kurja ma magasin kättemaksukontori maha. Ta ütleb mulle vastu, et täna ju pole kätteaksukontorit, et täna kolmapäev. Totallne jobu ikka.

they don't know

They don’t know about the things we do
They don’t know about the I love you’s
But I bet you if they only knew
They will just be jealous of us
They don’t know about the up all night’s
They don’t know a thing of my life?

Ma pole siia tõesti ammu kirjutanud.
Täna oli koolis pildistamine. Pildid tulid koledad, nagu alati koolis. Kas see on mingi needus? No tõesti , iga aasta sama jama.
Mu varvas valutab. Päris tõsiselt kohe. Ma ei vinguks selle üle nii palju, kui see tekitaks väikest piina. Ja ma olen nii rumal, et ma arstile ei lähe. Loodan , et see paraneb iseenesest ära. Tõesti..Nüüd on nii , et kui homme normaalsem pole , siis on erakorralisse minek ka. Aga no muidugi, ei imesta kui seal öeldakse et ''sorri me peame teie varba ampulteerima, kahju'' . Nii jõgeva arstide moodi.
Ma olen õnnelik , et ma sain selle kuradi vene keele jutustamise 4. Ei ole normaalne kui ma ajan vene keele ja inglise keele segamini. Änd eta kavkas. Hästi Laura!
Ma tõesti loodan, et reedene päev jõuab kohale ILMA viperusteta. Ööbimine siiski hotellis ja puha. Nii vinge. Kuidas ma alles igatsen seda tervet ENTRUM-i õhkkonda! Ja seda vahvat Markot!!!! Heldimus tuleb pealeeee!
Jah nii see kõik ongi.
Ja peale selle kõige...on mul nii vahvad sõbrad. Nendega on ikka nii vahva rääkida!
Kavatsen vara voodisse minna. Jah tõesti. Seda ma üritan. Kui sealt msn-i avarustest välja saan.

you're perfect to me

Ma lihtsalt ei suuda kirjeldada seda, kui kurb see laul minu jaoks on. Ja selle muusikavideo. Nii lihte ja ilus. Halasin järjekordselt seda esimest korda nähes. See kõik on lihtsalt uskumatu mis nad teevad.
Oli vahva õhtu Sandri juures. Jah, kurb , et nii vähe olla saime. Aga vähemalt käisime ära!
Ja õhtu Krissu juures. Omatmoodi naljakas. Ooooja.
Pühapäeval oli Tallinn. Vahva päev oli. Esinemine läks nagu läks, eks seda siis videost ole näha kunagi. Ja millalgi..jah just, millalgi ma vast isegi naeran selle peale. Käisie Jaana ja Lauraga sushit söömas Solarises ja siis läksime veel maci et mcflurryt osta. NAM!
Bussis tagasitulles oli nii hea soe..Sai magada ja juttu ajada ja laulda. Oeh.
Täna on väga unine päev olnud. Magasin bussis ( mis oli esimene kord selle aasta jooksul, sest ma ei suuda tavaliselt bussis selle tunni aja jooksul magama jääda ) ja nii hea uni oli. Veel jäin enne trenni raamatut lugedes magama. Jällegi oli nii hea uni. Uni lämmatab mu varsti.
Väga suur ja lahe plaan oleks minna ENTRUM-le Pärnusse. Kaasa aitama ja jillima. Super oleks! Kui see ka nüüd ilma tüsistusteta kätte jõuaks.

I won't let these little things
Slip out of my mouth
but if it's true
It's you
Oh it's you
They add up to...

hull modell on ikka emps

freak

Oh elukest, kuulan seda laulu juba...okei, ma ei tea kui palju...Pole aega seda loendada. Tahaks tõesti lihtsalt seda laulu kuulata , vaadata kuidas lund sajab , juua kuuma teed või glöggi , süüa piparkooke ja istuda puhtalt küünlavalgel. Kaunis unistus, aga mitte ebareaalne?
Peas on kõik laiali sellest kõigest. Ma ei tea enam mida arvata või mõelda. Kas see on siis nüüd hea või halb? Sain kõik välja vuristada, hakkas kergem küll. Endalgi naljakas.
Trenn on tehtud..päkad villis.Ma ei suuda seda siiani uskuda, et ma olen käinud pmt 6 aastat tantsimas, aga mu päkad on ikka nagu beebid. 3 tunnisest trennist on päkkadel suured villid , mis on niiiiii MEELETULT valusad. Hakka või nutma! Loodetavasti on pühapäevaks kõik korras, et särada nagu ... nagu ... ee.. profitantsija. Ha-ha-ha. Hästi läheb. Iseenda üle on ju alati tore naerda.
Ja ma ei suuda ette kujutada, kuidas ma selle gümnaasiumiosa üle elan selle füüsika ja KEEMIAGA. Ma vihkan neid õpetajaid ja ma vihkan seda , et nad ei suuda nii õpetada, et mina midagi aru saaksin. Või tähendab..keemias ei õpetatagi. Kõigest peab ise aru saama ja kui ei saa, siis on pahasti.
Pühapäeva varahommikul sõit Tallinna. Oh jah. Tõotab tulla kurnav päev.
Ja siiski ma veel ei tea, mis teha selle Itaaliaga? Kas ma saan raha kokku? See oleks väga lahe juu, super teekond ja , et seal veel tantsida saab! Ja öö Veneetsias ja San Marinos. Ulme! Ma vist siiski pean selle raha kokku saama. See oleks nagu märk. Tõesti.