9

“I knew the second I met you that there was something about you I needed. Turns out it wasn’t something about you at all. It was just you.''

9 ilusat kuud! 

Kui kallis saab üks inimene olla? 

<3

“I love you. Remember. They cannot take it” 

i love you til the end

Ühel kurval päeval matsin ma oma elu armsaima kassi. Mind pole ühegi kodulooma surm niimoodi endast välja viinud. Ma olen rääkinud missuguse väärtusega see väike rüblik mulle oli ja kuidas ta üldse tee minu perekonda leidis. Ta oli täpselt selline nagu mu isa oli olnud, nii hea ja armas, soojust ja paitamist otsiv. Ma ei suuda seda siiani uskuda ja ei taha mõista, et ma teda enam ei näe. Alati ta ootas rõdu peal, kuni ma ta sisse laseksin. Nüüd iga päev koju tulles või kodust ära minnes vaatan ma ikka, et ega teda pole seal rõdupeal mind ootamas...Aga teda pole..Ma tean, et sellist kassi ma ei saa enam endale kunagi.

Worlds are turning and we're just hanging on 
Facing our fear, standing out there alone 
Oh a yearning, and it's real for me 
There must be someone who's feeling for me 
Things look so bad everywhere 

In this whole world, what's fair? 
We walk blind and we try to see 
Falling behind in what could be

Ma paneks siia veel palju-palju pilte ja armsaid videosid, kui ma vaid nad telefonist kätte saaksin!

Ma armastan sind, Klaus!

father

Kunagi oli mul suguvõsa kokkutulek. Mulle juhtus järjekordselt kätte mu vanaema kokku pandud album, kus on kõik minu isa poolsed sugulased (tema õed ja vennad, vanavanemad, tädid-onud jne). Kuna see album jäi meie maale, pidin ma kõik oma isast olevad pildid ikka üles pilistama.  Minuarust on selline piltide albumisse panek väga lahe! Enam pole kahtlustki, et ma näen täpselt nagu tema välja!

Ja pole kahtlustki, et ta oli ilus mees! Olen uhke, et mul selline isa oli.. Ja ega tähtis pole ainult väline ilus, tal oli ka hea süda.

love

“I know it seems hard sometimes but remember one thing. Through every dark night, there's a bright day after that. So no matter how hard it get, stick your chest out, keep ya head up.... and handle it.”― Tupac Shakur

üks neljapäev - mu suurim nutmine üle pika aja..totally brakedown...kohutav päev mille sarnast ei taha enam kunagi..ma olin endas nii pettunud ja enda peale nii vihane..kuidas saan ma nii loll ja saamatu olla? soovides pürgida teiste inimeste saavutatud asjade poole..üritades teha kõik esimese korraga...mõeldes, et ehk oskan ma ka midagi..ma eksisin..aga mul on nii hea pere, kes ei lasknud mul täielikult terve päev nutta, vaid viisid mu mõtted mujale..laua taga süües ja nutust nina luristades tuli emme ja kallistas ja ütles, et ärgu ma enam nukrutsegu...kõnet vastu võttes hakkasin ma jälle nutma, sest minu jaoks oli seee kõik nii halb..ma uskusin alguses endasse aga ma vedasin ennast alt...ma olin tollel päeval maailma rumalaim inimene-enda jaoks. kui te mõtlete nüüd, et minuga juhtus midagi nii kohutavalt halba, siis ei, ei juhtunud. see oli lihtsalt midagi sellist mis mu jalad alt tõmbas ja ma näoli vastu maad kukkusin, tulles tagasi reaalsusesse...tol hetkel ma tõesti mõtlesin, et kas mu elu saab veel halvemaks minna?? - kuigi mu lähiümbruses on koguaeg maailma parimad inimesed - minu armas pere!

Iga inimese siiralt öeldud sõnad mulle, teevad mu hingele pai. Neid sõnu ei tule mulle tihti ega ka üldsegi palju, aga iga väikegi kiitmine on mulle kui komm lapsele. Ma olen rõõmus.


“Success is going from failure to failure without losing your enthusiasm.” ~Winston Churchill 

Elu läheb järjest raskemaks. Üleüldse on jälle nii palju juhtunud. Liigagi palju. Elu muutub. Mina seisaksin nagu ikka koha peal, vaid teised liiguvad hoogsalt edasi. Hommikul mõtlesin bussi oodates, et kas ma ei kasvagi kunagi suureks? Vanad sõbrad kes juba kooli lõpetanud mõtlevad ikka, et kui vana ma siis nüüd olen ja,et mitmes klass mul nüüd käsil on. See kool ei saa kunagi läbi, ma ütlen teile!
Kaspar on Tartus, mina olen Jõgeval. Nii see elu on.
Teate, mis ma avastasin? Ma avastasin seda, et minu pooled sõbrad - kes kunagi olid minu parimad, on kadunud. On ikka raske küll olla see kahesajaviiekümneteine valik teiste sõprade seast. Ma kohe ei oska enam midagi selle teema kohta öelda. Lihtsalt on raske olla unustatud.
Kui kirjutamuiseks läheb, siis on mu pea TÜHI ja kui pole võimalust kuhugi kirjutada, siis mõtted lendavad nagu reaktiivlennukid.

Ma olen kade. Jah ma olen. Ma ei saa midagi sinna parata. Ma ei teagi mis mind kõige rohkem häirib või kurvastab. Ma olen rumal.

Meie armas Andry!