- kunagi oligi see nii. Polnud tähele pannudki, et see lause on nii..minust. Elust. Mul ei tulnud see meelde, kuni hakkasin kõige selle peale uuesti mõtlema ja kuni keegi mulle seda lauset meelde tuletas. Suur pirn süttis mu peakohal ja peale seda tundsin ma ennast veel sandimini.
Just nüüd tunnen ma puudust temast. Ma ei tea miks.
Mulle ei meeldi see tunne, kui ma näen/kuulen, et ta ei räägi ega kirjuta minust aga teistest seda teeb. Mitte , et ma tahaks olla koguaeg esikohal ja meeleheitlikult mõelda, et kuna tuleb järgmine kord kui ma talle meelde tulen? Aga vahest on see tõesti tore. Või lihtsalt kordki olla kellegi mõtteis. Ta räägib teistes rohkem kui minust. Kas ma olen siis tõesti nii unustatud? Kunagi olime lahutamatud. Meil oli nii palju ühiseid asju. Me teadsime mõlemad üksteise mõtteid, tundeid, viha, kurbust.
Kuulan juba viimased 2 ja pool tundi The Hits Radio-y. Küll sealt tuleb alles pärle.
Ma ei hakka siia täna Pärnust ja ENTRUM-st kirjutamagi. Selleks teen kunagi eraldi postituse. Öelda võiks ainult seda, et kõik oli veel parem kui ma lootsin. Super luks ikka! Vast siis järgmise korrani!
Mu jalg. Jah, täna oli esimene öö üle pika aja, kui ma korralikult magada sain ( pikk aeg - nädal aega ). Täna tuleb ka erakorralise trip vol3. Loodan, et siis veab ja kõik see asi on läbi minu jaoks. Oi kuidas ma seda hetke ootan. Saab käia korralikult trennis. Ma juba tunnengi, et ma jään neist nii palju maha.
Ja Itaalia. Marika saatis meile 3 marsruuti. Pidime ise kokku leppima milline meile meeldib. Hinnad on kopsakad. Tõesti on. Aga need kohad. Ma ei suuda kirjeldada kui väga ma minna tahaks! See oleks saatus. Midagi erakordset. Olen juba oma mõtetega seal. Loodan, et see raha nüüd probleemiks ei tule. Kui tuleb, olen ma ..maiteagi. Sel hetke ei suudaks ma enda tundeid kirjeldada.
,, Olen Laura olen kena .. ja ma olen ka õnnelik ,et saan elada sellises pöörases maailmas. ''
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar