kõik saab korda, korda, korda, korda

Eile hõiskasin oma hea eluga ja juba täna vingun selle üle. Mis teha, kõik läks lihtsalt allamäge jälle. Alustades koolipäevast ja lõpetades koduse segadusega mis suutis mind rohkem närvi ajada kui Mäks ja Tiisler oma ainetundides kokku. Jah, kohe niijube siis. Järjekordselt ajasid mind vihale väikesed asjad, mis olid nii tobedad.  See , et spagetid jäid süüa tehes üksteise külge kinni ning see , et kass suutis pool õli pudelist maha ajada, mida mina siis khm rõõmsalt koristama pidin. Ma karjusin kodus nagu puuri kinni pandud loom. Ei tegelikult oli see veel hullem. Ma ei suuda seda vist isegi kirjeldada.
Siiani ei ole mul internetti kodus. Aga ma ei taha Renele peale ka rohkem käia. On ju näha,et neil on kiired ja rasked ajad. Ja arveid sajab iga nurga pealt. Emps on ka vist lootuse kaotanud. Oi , ta ju läheb ööseks jälle tööle. Ja siis oktoobris läheb ta saksamaale. Vaba maja vähemalt 5 päevaks. Luksus või ei?
Esmaspäevast hakkab trenn. Ma ei kujuta ette mis saama hakkab. Tõesti ei kujuta. Parem kui ma seda ei tee. Suudan siis ehk rahulikuks jääda?
Mul on samal hetkel nii hea kui halb. See , et ma näen teda teeb tuju heaks aga samas kõik .. maitea. Mul on vist midagi viga. Miski ei lähe minu tahtmise järgi. Või pigem unistuste järgi.... Meil on vist veel mitmeks nädalaks kõneainet ja silmailu. Ehk siis selle ajaga see kõik laabub. Loodan , et kõik läheb edaspidi hästi. Või paremini kui hetkel.

Nägudeni!