one step closer

Kaduva lootuse käes,
elu aina edasi läeb.
Ööelus jälle kui näeb,
saabub päev.
Seegi kord viimaseks jääb,
kuni jälle ulatad käe.
Sulatad meid nagu näed,
iga päev.

Kõik on olnudki viimasel ajal kuidagi raske. Ma tõesti ei tea miks see nii on. Ehk sellepärast , et ma mõten liiga palju sellest, et ''mis oleks siis kui'' ja ''miks see nii on''. Enamus asjad tunduvad mulle lihtsalt nii ebaõiglased. On küll ju öeldud , et heade inimestega juhtuvad head asjad ja halbade inimestega halvad. Aga kes siis mina olen? Hea või halb? Milline see kuldne kesktee on? Mida mina teinud olen, et õnn minu õuele seisma ei jää? Ei. Ma ei saa öelda, et mu elu on nii halb ja , et ma ei oleks üldse õnnelik. Olen ikka. Aga enda jaoks arvatavasti mitte piisavalt.
Merle on ka kuhugi kadunud. Polegi nagu väga head võimalust temaga rääkida olnud ja maailmaasjadest vestelda.
Üldse inimesed kaovad. Varsti mul ei olegi enam kedagi. Veider. Peaaegu kõik, kes on mulle nii südamelähedasteks saanud kasvavad suureks. Ja mina jään ikka väikseks. Piisavalt väikseks , et neile mitte niipea järgi jõuda. Suhtle veel endast vanemate inimestega. Vähemalt on mul Krissu , Marie ja Liisu veel alles. Ja nendega ma ei pea kartma, et nad niipea ära kaovad.
Enda jaoks olen ma liiga kiiresti suureks kasvanud. Tundub , et teised ei jõua järele. Ma ei tea miks see nii on. Kas tõesti sellest, mis ma elus olen üle elanud ?
Ma vihkan vaatamast õnnelikke inimesi. Ma tunnen lihtsalt väga suurt kadedust.


Too kord Kerli juures :

Ma ei tahagi teada,
kas vahel ka igatsed mind.
Vastu seina kui peaga
jookseks igakord,
kui usaldan Sind ma.