Olen ikka veel selle kõige peale vihane. Ma ei saa mitte midagi sinna teha, see lihtsalt on nii. Üritan sellest kõigest mööda vaadata , aga siis ta hüppab jälle mulle nagu võluväel ette. See teema peaks olema juba ammendatud, aga ei. Kõik toob seda jäle meelde ja jutt läheb alati sellele. Ja kõige nõmedam on just see , et ta ise polegi õieti aru saanud miks see kõik nii on.
Lugesin seda kõike suu ammuli, nii ilusad sõnad millegi nii tühise kohta. Ma ei arvanud , et ma kellegi silmad oma imala jutuga avan , või motiveerin neid midagi tegema. Naljakas. Aga nii hea oli seda lugeda.
Mu peas on käinud nii miljontriljon mõtet nende paari päevaga mis ma veetsin seal - Leedus kui ka nüüd siin kodus.
Lugesin üht raamatut. See pani mind nii palju mõtlema sellepeale, kui väga ma ikka seda kõike oleksin tahtnud. Seda mis mind pea , et juba ees ootas. Mõtetes ma kirusin ennast aga sisimas olen õnnelik, et ma just nii tegin. Ehk on järgmine kord , see minu kord.
Ma vihkan õpetajaid , kes õpilasi ei austa ja neilt liiga palju loodavad. See ju ei ole normaalne, alati ei saagi asjad paremaks minna. Nemad on ju need , kes peaksid mõistma?
Täna on esinemine linnapea vastuvõtul , homme koolis ja esmaspäeval jälle kultuurimajas.
Siis on juba ka koolitantsu tulemused teatavaks tehtud.
Ma pidin piinlikuse kätte ära surema. Ma lihtsalt tol hetkel mõtlesin seda, mida ma poleks soovinud. Pärast istusin pea norus ja häbenesin. Automataane ei. Noomin iseend selle eest.
Ta oleks kindlalt kade. Mina muidugi naeraksin sellepeale... Ma oleksin rahul.
Mitte ,et ma väga õel inimene oleks , aga ma ei saagi kõigesse leebelt suhtuda.




pealt üks , seest teine