Jah, Priit Põdral oli täna seal lava ees rääkides täiesti õigus.  See jutt tõesti läks mulle korda. Ta on inimene keda ma austan, sest tema teab millest ta räägib ja ta oskab rääkida sama huvitavalt kui kirjutada. Polegi ju mõtet filosofeerima hakata. Tema mõttemaailm meeldib mulle. Suur pluss talle kõige selle eest!
Esmaspäevasel pikal trennil mõtlesin , et mida ma tegema hakkan , kui meie nunnu Helle kultuurimajast ära läheb. See juhutb juba varsti. Ma ei taha. Tema on kultuurimaja hing, tema teebki selle kõik nii koduseks ja heaks. Kui teda poleks poleks seal üldse nii hea. Ja ta tantsib nagu ingel. Meie ingel.
Naljakas, et ma juba temaga räägin nendest asjadest. Poleks uskunud.
Avastasin ka , et mu Saduküla semud on ikka nii muhedad. Ma igatsesin neid tõesti. Kohe väga.
Tänane kooli esinemine .. kuidas nüüd öeldagi...läks nagu hästi .. ja nagu ei läinud ka. Okei vist ikka läks hästi. Mulle niiii meeldib meie seltskond seal. Hooopis teine. Ja kuidas ma naersin täna seal laval, ma tundsin ennast seal tõesti õnnelikuna. Välja arvatud mu väga-väga valutav kõht.
Ma olen ikka veel väga imestunud. See kõik...on nii uskumatu. Ma lugesin seda kõike nii kerge südamega, sest temal oli seda kerge kirjutada. Ma tahan ka seda kergustunnet, aga miski rõhub mind ikka, isegi siis kui see tunne juba tekkima hakkab.
Nad räägivad sellest kõigest ikka veel. Sellest on juba 2 kuud möödas, aga täna rääkisid nad nii, nagu see oleks alles eile juhtunud. Ma lihtsalt ei taha seda teemat enam lahata. Pole ju mõtet rääkida mis selle kõik põhjustas või mis sellele kaasa aitas. See on paratamatus. See oleks nii kui nii juhtunud, varem või hiljem. Jah , ma oleksin tahtnud temaga veel aega veeta. Isegi siis , kui ma oleksin pidanud istuma seal- tema voodi kõrval ja lihtsalt rääkima kuidas mul koolis läheb või mida Lotte kodus teeb.
Jälle ma olen tagasi selles samas punktis , kus ma olin kuu ja pool aega tagasi. Mõtlemas kõigele sellele.
Aga enam pole sel tähtsust. Ega elu ja aeg ei saa seisma jääda, need aina liiguvad ja liiguvad ja liiguvad. Nad ei peatu isegi siis , kui sul oleks vaja vedigi aega , et mõelda.
Nii tüütu on see elu , kus sa pead ainult mõtlema edasistele asjadele. Et sa ei saa hetkegi olla asjadest mõtlemata, nii, et su meel puhkaks.