vihm

Shame on me , kui halb blogija ma viimasel ajal olnud olen!
Ma ei oskagi täpset põhjust öelda, miks ma siia kirjutanud pole. Mul on olnud viimasel ajal väga kiire, mul pole olnud mõtteid ja ma olen tahtnud olla väga palju omaette, nii palju , kui mul seda aega ka muudest asjadest üle jääb. Aga , ma siiski pole sellest kõigest aru saanud.
Ma ei suuda kirjeldada ,kui vihane ma enda peale olen ja , kui pettunud ma iseendas olen. Kas asi on tõesti minus? Kas mina olen kõik valesti teinud? Pooled asjad kuulamata jätnud , teinud tähtsate asjade kuulamise ajal midagi muud, kuulanud oma lemmiklaule või rääkinud tarka juttu. Ja nüüd on aeg, kui ma enda peale niii vihane olen. Tahaks endale suure pauguga vastu lõugu anda! Kuidas ma olen nii rumal. See kõik on nii tobe!
Õnneks on mu elus ka midagi head, need viis poissi , keda ma olen paari päevaga nii armastama hakanud ja ei suuda siiani ära imestada , kui head ja täiuslikud nad on. Aitäh Marie!
Pluss veel minu kolm vahvat sõpra Marie , Krissu ja Liisu!! Mul on tõesti-tõesti väga hea meel , et te mul olemas olete. Teiega on viimasel ajal nii hea olnud, tahaks , et see kestaks ja kestaks ja kestaks.
Mulle väga meeldivad praegused ilmad ,soojad ja vihmased. Kohe hea on olla.
Laupäeval on Krissu ja Mariega minek Tartu. Kunagi ehk hakkan mina ka lõpetama.