a drop in the ocean

Kuidas ma vihkan inimesi, kes tulevad tuppa jalanõudega, mõeldes, et ,,kui korra lähen siis see ju põrandat mustemaks ei tee'' .Well, see ju tegelikult ei ole nii ja mina pean seda põrandat pühkima sellepärast 10 korda päevas. Laiskus on igal pool. Laisad inimesed on tobedad. Paar liigutust rohkem päevas teha ei tee ju paha.
Oo ja kuidas ma vihkan inimesi, kes tulevad siia vaid selleks, et midagi saada või tahta, mitte selleks, et ta tahaks siin olla või, et ta tahaks meiega rääkida ja aega veeta. Kõik see tundub nii nõme. Niipalju mõtteid käib peast läbi. Põhjuseid. Järeldusi. Mida rohkem ma sellistele võimalustele(need on väga tobedad ja ei tasu isegi mainimist) mõtlen, seda halvemini ma ennast tunnen ja seda enam ma vihastan nende peale.
Ma ei ole sallivusega vist hetkel sina peal. Kõik väikesed asjad ajavad mind pahaseks. Reetmised ja altvedamised. Need on mind alati piinanud.
Eile õhtul olin tubli ja hakkasin kappi koristama. Nii palju oli asju, mille juures ma mõtlesin,et ma niikuinii ei kanna seda , aga ikka jätsin kappi alles, et ehk kunagi hakkan kandma. Ma lihtsalt pean ennast kätte võtma ja enda mittekantud riideid kandma hakkama, sest neid on lihtsalt niipalju kappi kogunenud. Mõningad asjad viskasin muidugi kapist välja ka. Nüüd pean nad kuhugile või kellelegi sokutama. Riidekapp näeb palju ilusam ja huvitavam välja kui riided rulli keerad. Ja asju mahub ka vist rohkem sisse. Või mulle ainult tundub??

I have nothing to wear!!! yeahright

minu uued beebid

Tegin ükspäev veidi nn ''käsitööd''. Tahtsin teha endale nööpidest kaelakeed. See ei tulnud just selline välja nagu ma lootsin ja tahtsin, aga sobib ka (pildil vasakult esimene). Tahtsin endale teha ka käeketti, mis jäi nüüd oludesunnil poolikuks, aga ma loodan, et ma saan selle ära lõpetada. Naljakas oli see, et emme tõi enda käsitöö asjad ka töö juurest ja siis me ladusime nad kõik lauapeale laiali ja....sõna otseses mõttes oli terve laud neid vidinaid ja igasugust manti täiis. Vahva oli igastahes.