thinking of you

Tema blogi lugedes kujutan ma alati ette, kuidas ta seda ise räägib. Tema häält. Kus on lauses tõusud ja kus mõõnad. Kus pausid ja kus läheb jutt soravamaks, kiiremaks. Kui naljakas on tegelikult mõelda, et ma loen tema blogi, ise teades teda vaid veidikene. Rääkinud ainult paar sõna, väljaarvatud too öö, kus me olime olukorras, kus oleks tobe rääkimata jätta. See olukord oli lihtsalt loomulik. Mitmeid kordi avastasin ennast naermas mitte millegi tähtsa peale. See ei olnud sellest, nagu mind ei oleks tema jutt üldse huvitanud, vaid just sellest, et mul oli rõõm teda kuulata. The pleasure was mine.
Vahest on hea kui inimesed ei tea millest sa räägid või kellest sa räägid. Nagu sa jagaksid iseendaga su omi saladusi. Pole vaja küsimusi, ega neid tobedaid vastuseid, mida sa mõtled kaua, sest sa ei tea kuidas teine inimene sellesse suhtub. Kunagi ei tea milline on inimese reaktsioon mõningatele asjadele. Sellepärast ongi vahest kõigeparem vaikida.  Ainult tark inimene saab aru, millest sinu kaaslane räägib. Aga tarku on vähe ja see rahustab mind.
Pole enam ammu nii kirjutanud. Nagu oleks olnud sellest kõigest suur mõttepaus. Võibolla see oligi nii. Järelikult oli seda vaja. Kindlasti ka mitte vaid minu jaoks. Varsti käib järjekordne klõps ja ma olen jälle oma mõtetega kinni.
Naljakas, kui palju võib olla emotsioone ühes ürituses. Ühes telepildis. Endalegi veel siiamaani naljakas ja arusaamatu, kui vaimustuse ma igal hetkel seda vaadates ja kuulates olin. Need kolm ja pool tundi olid lihtsalt nii meeliülendavad.  Kananahk ihul, pisarad silmis, naeratus näol ja suur-suur rahulolu. Nagu ma oleks ise seal olnud. Eks see on olnud ka nende korraldajate ülesanne, teha see kõik ka televaatajatele reaalseks ja lähedaseks. Nagu nad kõik oleks seal miljardite inimeste seas ja naudiks seda vapustavat vaatemängu.