28 oktoober, 2010

imepisikene mõttebeebi

oeh..jälle ma mõtlen siiin oma toredaid ja mitte toredaid mõtteid... jah, tõesti kõik ei ole vahel nii nagu võiks või peaks...kõik võiks ju alati täiuslik olla..aga tavaliselt see nii ei ole.. on vaid mõned hetked kus on tõesti kõik täiuslik ja sa eitahaks sellest hetkest mitte kunagi ära minna, nagu mull oleks ümber ja sa ei pane mitte kedagi ega mitte midagi muud tähele..on olnud selliseid hetki..aga neid võiks alati rohkem olla.. mõeldes nendele hetketele tuleb alati selline väike muie näole.. või rõõmupisarad silma...aga vahest on ka hetki, kui lihtsalt mõtled, et miks ma alati naeratan kui tegelikult olen kurb? või, et miks ma hoian kõik endasse? ja miks se kõik nii peab olema..miks ei või olla teisiti??? võibolla, ma tahan lihtsalt näidata, et mu elus on kõik nii hästi ja korras ja et mul on kõik olemas mida elult tahta.. aga tegelikult ...see eiole ju nii...ja ega sa ei lähe ka ju esimesele ettejuhutvale inimesele oma muresi kurtma... ja tegelikult kõik ei peakski nii olema, aga ma lihtsalt ei oska seda muuta, ja arvan et seda ei saa kuidagi ka parandada... ja võibolla ma ei tahagi ja ei suuudagi sellega miskit peale hakata...ja tegelikult ma olen ju selline inimene, kes niipalju kui saab aitab teisi.. ja võibolla sellega kaasneb ka väike enda elu unustamine.. ja vahest ma olen vihane, solvun kiiresti või olen omades mõtetes kuskil kaugel ja mind ei saa sealt ära ... olen selles kõiges nii kinni, ja eitaha sellest lahti lasta... aga võibolla just seda ma peaksingi tegema.. kõik sinnapaika jätma ja eluga lihtsalt edasi minema, võtma hoopis teise suuuna ja mitte mõtlema niipalju asjadele, mis mind ei pruugi mitte kuhugile edasi viia... mis mõte neil oleks siis.. aga tõesti maioska midagi nende mõtetega peale hakata.. tegelikult, see eitohiks ju nii raske olla... aga minule nagu näha on see raske.. tee mis tahad, mina ikka ei oska otsustada.. kardan, et midagi läheb valesti ja siis ma kaotan kõik.. hetkel kui ma mõtlen sellele kõigele tundub kõik suhteliselt negatiivne, aga ma tean, et kuskil selle mõte sees on ka mingi positiivne pool.. olgu ta niii imetillukene kui tahes, aga vähemalt , et ta olemas on...võibolla on mõne inimese jaoks tunded ja nende väljanäitamine ja nendest rääkimine mõttetttu ja nõme aga vähemalt on see siiras... aga minupuhul on see, et ma lihtsalt ei julge... ma kardan...ükstapuha mis olukorras, aga ikkagi on see nii...isegi külmavärinad tulevad ülekere kui ma selle kõige peale mõtlen... aga alati peaks olema rahul sellega mis sul on, mitte nurisema sellepeale mida sul eiole...ma tahan olla ikkagi see väike kiireke seal päikse küljes, kes võiks teha nii mõnegi inimese päeva NII natukenegi parema,lõbusama ja toredama...küll vahest on ka hetki kus ma olen seal pilvetaga oma mõtetes, ja eiole kõigile nähtav ja kättesaadav, aga põhimõtteliselt olen alati olemas kui mind vaja on.. lõpuks tuleb ju ikkagi päike pilvetagant välja... kuid peab ka leppima tõsiasjaga, et vahepeal on see päike väga kaua pilvetaga.. päev? 2? või isegi 3 ja veel rohkemgi...
aga lõppkokkuvõttes, olen ma isegi täitsa rahul.. elu eiole alati täiuslik ja mina ka ei ole täiuslik .. seda ei saa ühe sõrmenipsuga muuta... see eiole lihtsalt nii kerge..
ja maitea, kas minu jutus on ka midagi arusaadavat.. ma eiole just kõige loogiliseim inimene .. aga loodan parimat..

... thought tiny baby ... or something like that...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Powered By Blogger