'' Kallis tüdruk , meeleheite mullast kasvavad pahad lilled. ''

olen terve päeva võidelnud pisaratega
aga ma ei saa, ma ei suuda olla tugev
kõik lihtsalt on nii halb ja ma ei taha seda kõikke mõista, ma ei taha seda uskuda, et see kõik juhtub minuga
miks mina? miks just mina kõige halva endale külge tõmban nagu magnet? mis mul viga on ?
kooli aktuse kuulates ojalaulu .. need esimesed sõnad tõid kananaha ihule ja pisarad silma
totter oli istuda seal , võideldes pisaratega
ja siis veeel halvemad uudised, millest ma üritasin hoiduda
olen terve päeva üritanud tugev olla
ma ei taha näidata teistele kui nõrk ma tegelikult olen
ma olen lagunemas
ma tunnen et ma murdun varsti kui minuga midagi head ei juhtu

ma ei taha seda elu
ma ei taha seda üksindust
ei taha mõelda , et mis saab siis kui ..
mida ma teen kui mul ei ole raha
ma tunnnen ennast nii abitult
mul ei ole kunagi nii suurt hämmingut ja kurbust olnud
ma üritan sellest mööda vaadata , kõrvale , aga ma ei saa , see mis minu ees on on suurem kui miski, ja ma ei näe selle tagant välja
sellest ei ole väljapääsu
ja mina veel loodsin , et kõik saab korda
rumal laps!


ja see laul on kummitanud terve päeva mind ..ja seee puudutab mind kuidagi
tunnen sellega sarnasust oma elu üle , see laul on nagu minu elu praegu



vesi ojakeses vaikselt vuliseb
ta endal laulu laulab laulab uniselt
ta vahtu tekitab on külm
ta päikest peegeldab on külm

üle kivide ja mätaste
vesi vaikselt pehmelt voolab
ta väga rahulik on küll
ta väga rahulik on küll

iga vesi jõuab ükskord jõkke
ta selleks ületab kõik tõkked
kuid varsti ojja tahab tagasi
ta oma koju tahab tagasi



loodan, et vähemalt tallinn tuleb hea , aga ma ei oska mitte midagi arvata ega uskuda
ja mul on raske
süda on raske

seda kõike üksi kanda on natuke liig..