Put your hands up!

Ma küll ei plaaninud veel siia kirjutada, aga mõtted keerlesid mu peas ja õhtul oleksid nad juba kuskil teises maailma otsas. Ma ei taha , et ta mind valest mõistab , ma loodan , et ta ei teinud seda. Mul endal on nii paha selle pärast, kuigi miskit ei juhtunud. Mitte miskit halba. Aga ma tundsin , et ma vedasin teda alt. Ta oli rahul mu vastusega. On ikka elu. Ma tahaksin , et kõik käiks minu tahtmiste järgi. Vähemalt sellisedki asjad. Ma ei taha , et inimesed minu eest asju ära otsutavad. Mul on endal see õigus.
Ma tahaksin jalgu trampida ja karjuda täiest kõrist - samalajal ma tahaksin naerda ja olla koos mulle armsate inimestega. Paljud on mulle selle vähese ajaga nii kalliks saanud. Mul on viimasel ajal väga lõbus olnud. On juhtunud niipalju. Koolitants oli maailma hea. Ma poleks uksunud, et see nii hea on, kõik lihtsalt tundus nii paha!

Meil on palju nalja saanud viimasel ajal. Ma isegi ei hakka neid kõiki siia kirjutama , sest pooled kas lihtsalt ei saaks aru või arvaksid , et me oleme ebanormaalsed ja ei sobi siia ühiskonda. Võib öelda , et me oleme õelad. Me tegemime selle kõige kohta niipalju nalja ja me naerame nende üles veel vähemalt pool aastat!
Olgu, mäletame seda kõike veel mitme aasta järelt ka ja ikka naerame. Ja jälle neil olid need eelarvamused, tegid meie ees head nägu.
Emotsioonid olid siiki laes. Kõik asjad tundusid tol hetkel head, abso-labsoluutselt kõik!
Ma tundisn adrenaliini oma veres. Ma olin õnnelik. Kõik oli super!
Me võtsime kriitikat hästi vastu, kuid mõndade kohta seda öelda ei saa. Nad ei saa terve elu selle eest põgeneda. Ja erinevust polnud kuskilt märgata, ma ei saanud neid lahterda. Kuidas nad ise seda küll said? Tehes punast siniseks ja lillat kollaseks.

Ma ootan Leedut. See on nii käega katsutav. Tahaks seda kõike nüüd ja kohe!