Kui paljust on tegelikult rääkida. Aga paljud ei mõistaks. Ei mõista nii kui nii. Võin enda rõõmu, viha, nuttu ja hala siin välja elada, kirjutada sellest pikalt, aga paljud sellest aru saavad?
Ehk polegi sellel kõigel tähtsust.
Täna juhtus üks pikema aja tobedamaid asju.
Nad sõitsid oma emaga meie majast mööda. Ta ema tuli minu emmega rääkima nii möödaminnes. Sõid , jõid ja rääkisid juttu. Ja mida tegi tema? Passis autos rohkem kui tund aega, sest tal ei olnud lihtsalt julgust ja tahtmist tulla tuppa. Ta peab ikka veel viha mingisuguse tobeda asja pärast, millest mul põhimõtteliselt aimugi pole. Ma oleks lihtsalt tahtnud talle näkku karjuda ,et kas ta ise ka aru saab kui lapsik ta käitumine on??!!!! Mul oleks siiiani vaja selgitust, miks see kõik nii on.
Kui kahju mul oli, kui ta isegi ei jätnud minuga nägemiseni. Ma tean, see on nii lühike aeg. Kuid siiski, eelmine aasta ta tegi seda. Ma tean ka seda, et see on ka kõige väiksem asi üldse mille pärast kurvastada, kuid siiiiiiiski!
Naljakas , et Itaaliast on juba põhimõtteliselt nädal möödas. Mul on ikka harjumatu kodus olla. Ehk on asi lihtsalt selles, et ma ei tahagi harjuda. Tahan olla ikka veel seal, selle seltskonnaga. Alati on nii , et viimased päevad on just kõige paremad ja siis järsku jääb kõik nagu poolikuks.
Ma vihkan Eesti külmasid ilmu! Kui tobe on möelda, et ma pean varsti kooli minema. See tundub veel lähemal , kui ta on. Kõige tobedam on see, et ma sellele üldse praegu mõtlen... Keset suve!!!
Mõtlesin ka veel, et kas ma peaksin proovima veel? Kas mul nüüd veaks? Jah ma tean, ega ma enne ei saagi teada, kui ma proovin. Ma vist kardan kuulda seda ei-d. Aga see ei võta mul tükki küljest. Mitte miskit halba ei saa ju juhtuda. Või saab??
Marie oli minu pool 3 päeva. Eile õhtul pidin ma ennast lihtsalt katki naerma. Ta on ikka nii naljakas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar