Oli vist vähe inimesi, kes eilse imeilusa ilmaga pildistamas ei käinud.Me leidsime imeilusa koha, kus oli nii ilus valgus , et me tõesti kohe ei jõudnud ära imestada. Peale pikka fotosessiooni läksime kõik koos rõõmsalt pantrisse sööma ja teed jooma. Oli väga rikkalik söömaaeg.
Ma nii igatsen Ave tunde. Hetkel pole üldse seda tunnet et tahaks trenni minna ja tantsida. Ave tunnid olid alati nii hirmnaljakad. Minu motivatsioon on pea, et kadunud. Nullilähedane ( meenutab mulle geograafiat ). Mitte millegi nimel pole elada. Või pigem..mitte millegi nimel pole tantsida. Pole koolitantsu, tantsupidu, neid lõpmatuid esinemisi, pikki proove ( jah, küll need veel tulevad, aga siis pole see enam see ). Tahaks öelda talle iga kord head aega, aga see oleks minust liiga isekas. Temaga ei ole sellist lähedust. Sidet. Kontakti. Ühtekuuluvustunnet. ''Naljade'' üle naerda, vaid viisakuse pärast on ka tobe. Kui rumal tunne!
Kõik napsatakse meilt eest ära. Varsti polegi meid enam, on vaid nemad ja nende suur uhkus! Jah, ma olen kade, siin pole isegi mõtet midagi ridade vahelt lugeda. Ma olen selle kõige peale niii vihane. Mul oleks olnud kergem sellest üle saada, kui neid poleks seal üldse olnudki. Kui nad poleks konkureerinud. Ma läheksin iga õhtu palju kergema südamega magama. Tõesti.
Ma pole nii ammu saanud tervet maailmat kiruda. Homme on mul vast see võimalus. Kõik südame pealt ära rääkida. Oma viha välja elada. Just praegu see kasvab ja kasvab mu sees. Mida rohkem ma selle kõige peale mõtlen, seda rohkem see mind kurjaks teeb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar