''It's our party we can do what we want
It's our party we can say what we want
It's our party we can love who we want
We can kiss who we want
We can see who we want''
Uskumatu kuidas inimesed suudavad oma unistusi teostada. Blogisi lugedes või jutte kuulates mõtlen endamisi, et ma ei saa ikka oma unistustega kuidagimoodi hakkama. Päris tobe on see tunne kui avastad ennast enda unistusi maha matmast, öeldes, et ma ju tean et need kunagi täide ei lähe.
Ma mõistsin vist nüüd, miks ma kunagi peale blogipostituse postitamist ei mäleta mis ma siia kirjutasin. Ma lihtsalt kirjutan alati oma pea nii tühjaks. Imelik minu mõtted kõik siiin ühes kohas..Kas mul on tõesti nii vähe mõtteid? Irooniline. Mina oma väikese mäluga.
Elu peab nüüd paremini minema...lihtsalt peab.
Vahepeal ma nii igatsen seda suve..Pierret ja sealseid inimesi. Kui palju see kõik muutis..See oli minu jaoks piisav proovilepanek millega ma sain...ma arvan et hästi hakkama. Muidugi, jah, mitte piisavalt hästi nagu oleks soovinud. Aga see muutis nii paljutki.
Krissu sünnipäevapidu on varsti. Ohjah. Ja siis veel trenn.. Ja siis eelülevaatus. Ja siis jõulupeod. Esinemine. Muud kooliasjad. Uurimustöö.
Ja tõesti, te ei kujuta ette kui õnnelik ma olin, kui teada sain kõik oma arvestustööde hinded. Ma ei kukkunud ühestki (MITTE ÜHESTKI) läbi. Olgu nad kasvõi kolmed,kasvõi nõrgad kolmed, aga ma ei pea vähemalt vastama minema.
Avastasin jälle Boyce Avenue..sest ma koristasin toa ära...ja panin jõulutulekese põlema, pugesin tekialla ja nüüd tunnetan lõhnaküünla imelist lõhna ja kuulan neid. Loob imearmsa meeleolu. Kuigi jah, need laulud loovad ka kuidagi kurva meeleolu. Või pole need ainult laulud?
Mu tujud kõiguvad ikka vahepeal seinast-seina.Ei saagi enam aru kas ma olen rõõmus või kurb.
Tahaksin heietada maast ja ilmast...ohjah..eks ma ootan siis reedet. Ja mingist päeva veel. Et olla..rahulikult..lihtsalt. Mitte midagi ütlemata.
We run things,
Things don't run
We don't take nothing from nobody ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar