surusin oma uhkuse alla
nagu alati
lihtsalt ...kuidagi ei suuda ilma temata
aga temaga rääkides oli see kõik kuidagi .. mannetu
meie mõlema poolt muidugi
ma ei taha nutta , ei taha lihtsalt
aga see väsimus ja temaga rääkimine ja tunne kuidas ta lihtsalt nii kaugenenud on
see häirib minu igat keha rakku ja ma ei saa sinna miskit parata
see trenn ajas mind nii vihale
aga enne seda oli ju kõik nii enam-vähem hästi
sai naerda niiii paljupalju
tahaks olla see Tuhkatriinu sealt meie muinasjutust
tegin auru
palju kergem on olla
viha ei ole enam nii palju
tahaks raamatut lugeda ja magada ja Marie tuleb homme siia!
loodan et kõik on super!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar