terve päev on olnud mõtted mujal
see on lihtsalt nii ajuvaba
ma tunnen kadedust
mis kadedust?
kelle peale?
teantean
kas ta teeb seda meelega?
ja ma veel ütlesin et midagi ei ole
terve päeva mõtlesin sellele kuidas ma sain ikka nii rumal olla
kuidas temalt vabandust paluda või tema juurde minna , silma vaadata ja öelda, et nii ei saa... sa ei saa olla mulle kui võõras.. ma ei saa sind sellise pilguga vaadata
ma tahaks selle kõige kuidagi unustada
või et ta tuleks rääkima ja kõik oleks jälle endine
mina ise seda teha ei julge või ei taha ?
kardan, et kõik muutub veel hullemaks
'' Kui armastad kedagi , siis ütle talle , sest tihti murduvad südamed ütlemata sõnade tõttu..''
ma tean , et sa oled mul alati olemas
sa tead , et ma ei taha rääkida kõigest mis haiget teeb ja sa ei küsigi
ja nii ongikõige parem
sa tead kuna tasa olla ja tead kuna mul rääkida vaja on
sa oled ainuke kes mõistab
sa oled mu südamestaar 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar