Mu imekaunis reis

7. juuli
Läksin kella 22.30-ks Rõngu. Jõudsime varem tunnike. Ma ei osaknud mitte midagi arvata mis tulema hakkab. Ärevus oli suur. Kui ma bussi juurde jõudsin siis seal oli vaid paar inimest. Mõlemad bussijuhid ja veel keegi. Bussijuhtideks olid Eero ja Tõnis. Ja kes oleks arvanud , et nad niii lahedad on!! Öösel kell 1 olime Valgas. Ootasime kedagi päris kaua. Hakkasime siis Poola poole sõitma. Ennem muidugi ütlesime avasõnad.
8. juuli
Jõudsime Poola. Saime inimestega juba tuttavaks. Kõik oli vahva. Öö veetsime Poolas Aramise hotellis. Õhtul käisime Varssavis linnapeal ringi. Oh küll oli alles jalutuskäik. Nägime ära ka selle kuulsa jalgpalli väljaku, kus selleaastane võistlus oli. Lahe! Öösel hakkas jubedalt välku lööma, müristama ja sadama. Ma tõesti arvasin , et nüüd tuleb maailmalõpp või lööb äike majja sisse. Kohutaav! Tõmbasin teki üle pea ja mõtlesin, et mind ei ole olemas. Hommikul oli kõik korras.
Ps: Poola jõudsime 5-st bussist esimesena! See meie eesmärk oligi.

mina , Madis, Marit ( viimane päev , kui Marit jalanõusi kandis )

Loser ( learner tegelikult, alles õppis sõitma )

                                                                                                                                                                                                                  9. juuni
Hommikul varakult (kell oli vist Poolas siis 4? ) alustasime sõitu Viini. Käisime ühisel kokkuleppel järve ääres sulistamas. Õhtul käisime Viinis veidi ringi. Ja muidugi äike ja vihm jälitasid meid. Kuid seda oli vaid hetkeks.
Ps: Viini jõudsime esimesena, mis oli jällegi meie eesmärk. ( edaspidi seda enam ei juhtunud )

10. juuli
Hommikul algas sõit Sloveeniasse, mu kindlasti lemmiklinna Ljubljanasse. Enne käisime veel Postojna koobastes. Seal oli iluuus!
 Aga Ljublanas , meie hostelis, olid maailma lahedaimad administraatorid - muidugi noored poisid. Üks poiss oli täiesti juhuslikult õppinud mõned kuud EESTIS , Tartus juurat. Lihtsalt uskumatu. Oskas isegi eesti keelt veidi. Super vahva! Üks poistest näitas siis õhtul meile kaardi peal ette terve teekonna, kus me käia võiksime. Kus alustada ja kus lõpetada. Esimesena läksimegi ühte kohvikusse kus võtsime esimesed kokteilid. Õhkkond oli seal mõnus. Pärast kutsuti meid juba tantsima. Jube vahva! Edasi läksime me linna avastama. See kõik oli lihtsalt imekaunis. Tahtsime leida ühte klubi mille nimi oli skeletone. Ja kui me selle lõpuks leidsime , siis see kõik mis seal oli, oli lihtsalt nii tšill! Muusika mängis nii kõvasti, baarmenid olid lihtsalt uskumatult lahedad, kohe tulid rääkima ja ültesid '''Sit down and just relaaaaaax!!''
Üks administraatoritest ütles meile , et kui me sinna kluppi läheme , siis me kindlasti telliksime kokteili nimega ''wiki waki woo'', sest see pidi hea olema. Ja tõesti. Oligi! Kallis aga hea. Võtsime kaks kokteili 4 peale. Kui kell hakkas juba paljuks saama, siis mõtlesime tagasi hostelisse minna. Ja jällegi lõi äikest. Aga hea oli see, et mitte hullult. Nüüdsest ongi minu lemmiklinn Ljublana ja ma tahan sinna kohe kindlasti tagasi minna!
See teine pilt on skeletoni jookide nimekiri. Kui suumida viitsite seda pilti siis näete, kui palju naljakaid kokteile seal oli. Lihtsalt super, kui andekad! Kõva kõhutäis naermist.
Viimasel pildil on minisugune tundmatu loom , keda me nägime kuskil kõrvaltänaval. Ta oli vist eksinud. Me panime talle Otto nimeks.

11. juuli
Ja oligi vaid viimane ots vaja sõita. Enne Padovasse jõudmist käisime me veel mere ääres. Seal oli lihtsalt super-super ilus! Oh, selline õnnetunne. Me läksime ujuma sellise kivimüüri juures ja Toomas ( üks segarühma tantsija ) lükkas kogemata minu jalanõu sinna kivide vahele. Ja sealt seda enam kätte ei saanudki. See oli päris naljakas tegelikult. Kust ta ikka pärast muretses. See koht seal oli ikka nii ilus. Nagu paradiis. Igastahes minust on jäänud nüüd Itaaliasse märk maha. Kindel on see , et ma pean nüüd  sinna tagasi minema.
Padovasse jõudes läksime suurde halli registreerima ja saime teada kus hotellis me oleme. Alguses oli jutt , et me oleme kõik paigutatud 25 km raadiusesse aga siis tuli välja, et meie buss oli 40 km kaugusel Padovast. Ei no tõesti. Aga siis kui me jõudsime hotelli juurde, jäid kõikidel suud lahti. Me olime nelja tärni hotellis, kus olid toad super ilusad, meil oli mõnus bassein ja kõik sinna kuuluv ja veel super ilusad vetelpäästjad! Hommikusöök oli ka super hea!
Samal õhtul kui hotelli jõudsime , oli Europeade kohalik tervitusõhtu Padovas , Prato della Valles. See koht oli ju kaa nii ilus!!! Õhtul lõi veidi äikest ka.
Itaaliasse sõites kuulasime Tättet ja Matveret. Hakka või nutma!
Ps: pildid on vales järjekorras, aga loodan , et saate aru.

12. juuli
Ja hakkaski see esinemiste trall pihta. Meie gruppidel oli hommikul tänavaesinemine. Peale seda läksime halli sööma ja siis juba proovi. Peale proovi läskime hotelli. Jaana tuli ka meile külla. Läksime siis basseini äärde. ( tol hetkel meenutas see kohta veidikie nudistide randa, aga no mis seal ikka ).
Õhtul pidime minema jälle Prato della Vallessse ametlikule avamisele. Parkisime bussi ära ja siis kõndisime Jaana ja Maritiga parkimisplatsil , kui me kaugelt nägime ei kedagi muud kui Tayfuni käsi laiutamas. Ta oli vist sama üllatunud kui meie. Me Jaanaga olime selle mõtte, et türklased tulevad, maha matnud, kuna seal oli nende asjadega palju probleeme. Kallistasime ja musitasime ja nägime tuttavaid nägusi. Yunust, Oguzi, õpetajaid. Oh seda lõbu. Aga keda me ei näinud oli Ogužhan. Ta ju pidi tulema!!! Natukene rääkisime seal ja siis Tayfun ütles, et keegi otsis meid. Ja siis kui me saime teada, et see oli Oguzhan siis me lihtsalt hüppasime ja lihtsalt karjusime!! Me kõndisime nendega natukene edasi  kuni nägime türgi rahvariietes inimesi. Ja siis...ja siis..nägime jälle tuttavaid nägusi..ja lõpuks me nägimegi Oguzhani. Me lihtsalt jooksime üksteisele kaela ja halasime. Se oli niii uskumatu. Kes oleks aranud ,et me näeme veel üksteist. Olime sõnatud. Pärast me läksime nendega veel tantsima. Nemad mängisid pille ja meie tantsisime ringis. Nagu vanasti! Isegi praegu sellele kõigele mõeldes on mul naeratus näol. Milline rõõõm!!!

13. juuli
See oli vaba päev Veneetsias käimiseks. Hommikul vaid käisime ansambliga ühel esinemisel. Läksime grupiga koos rongile ja Veneetsias käisime kõik eraldi. Rongisõit oli vist mingi 30 minutit. Igastahes Veneetsia oli super! Seda ei saa lihtsalt sõnadesse panna.
Ps: kõige viimane pilt on sellest, millised olid iga päev Mariti jalad. Ta lihtsat käis kõik päevad paljajalu.

14. juuli
Siis oli rongkäigupäev. Päeval oli aega. Kõik sättisid ennast valmis. Ja läksid rivistuma. Mul ei olnud rahvariideid kaasas!! Nii rumal minust. Aga sellegieest läksime me Eeroga kohe alguses rongkäigule vastu. Nägime terve rivi ära. Otsisime Eesti omasid igaltpoolt. Karjusime ja plaksutasime. Õhtu poole käisime Jaana hotellis , et Ogužhani pakk sealt ära tuua. Bussiga oli see ikka päris pikk tee.
Ps: see kõrge hoone on Jaana hotell. Sammuti 4 tärniline.

15. juuli
Vaba hommik. Võtsime hotellist viimast. Käisime basseiniääres lebotamas ja ujumas. Õhtul oli Europeade lõpetamine Prato della Vallel. Käisime Jaana ja Maritiga pitsat söömas ja veini joomas. Nii mõnuuus, see vein oli lihtsalt parim.  Siis käisime veel Itaalia jäätist söömas! NAMM.
Õhtul istusime , käisime odavat veini ostmas, kuulasime Toomas Õige õpetussõnu ja kõike muud. Kõik oli vahva. Ja kurb.
Õhtul pidasime hotelli ees simmanit.

16. juuli
Hommikul sõitsime ära kell 6. Ja hakkaski tagasisõit Eesti poole. Kurb aga tõsi. Viini jõudsime 16-17 aeg. Teised olid suhteliselt kohal juba. Enamus käisid Schönbrunni lossis. Käisime Jaana ja Maritiga linnapeal. Sõime sušhit ja käisime poes. Kohtasime raikot ja muidu ussijuhte. Rääkisime tunnike ja siis juba läksime ostsime veini ja šhampust. Maritil oli siiski järgmisel päeval sünnipäev. Õhtu veetsime meie toas kõik koos. Mina, Jaana , Marit, Tõnis , Kristjan, Jass , Kerli. Südaööl avasime šampuse. Jäin ootamatult magama oma voodis. Tõnis , Marit ja Jass olid vist veel meie toas. Kristjan tuli ka veel vaatama vist. Nägi kuidas ma magan. Head sõbrad, ei võtnud mul prille ka eest, ega pannud tekki peale. Naljaninad.
Austria mäed olid ka nii ilusad. Tundus , et pilved on nii lähedal. Võta või kätte.
Ps: esimeselt pildilt on näha, mis tunded Kristjanil Jaana vastu on.  Ha-ha. Omad naljad. Ja neljandal pildil on Kristjan on uhiuue pilliga ( sõbraga ).

.

17. juuni
Sõit Viinist Poola. Mängisime UNO kaarte. Appi, nii vahva oli! Mul hakkas ka kaardimängus vedama. Poola jõudes viisime asjad tuppa ära. Tahtsin pead pesta - panin siis duši tööle ja pärast enam kinni ei saanud. Lihtsalt need kraanid ei töötanud enam. Me Maritiga täiega pusisime ja ikka ei saanud. Mõtlesime , et me peame alla korrusele juba teatama minema, et sorri, dušš ei lähe enam kinni. Aga lõpuks , nii viimasel hetkel läks. Oh millline õnn. Õhtul oli uus simman hotelli juures. Meie istusime bussis, sõime Mariti sünnipäeval torti, jõime veini, sõime sinihallitusjuustu ja viinamarju, tantsisime. Tegime ka viimase tantsu koos Rauliga. Kõik oli nii vahva. Õhtul pidasin läbirääkimisi ja otsustasime, et ma lähen teise bussi ( Jaana , ehk siis Valdo bussi ) üle. Nii oli targem. Ei saanudki enda bussi omadega kõikidega korralikult hüvasti jätta. Jätsin kirjakese, mille siis Marit bussis tagasiteel ette luges. Minu uus buss sõitis juba kell 4 hommikul välja. Teised pidid hommikusöögile jääma.
Ps: Kristjan lõi mind tol õhtul nii palju, et mul on sinikad. Vähemalt ma eeldan, et need on selllest. Ha-ha.

18. juuli
Tagasisõit Poolast koju. See oli väga pikk sõit. Enamuse teest magasime või lugesime raamatut. Nautisin neid viimaseid hetki. Jõudsime õhtul 20 aeg Jõgevale. Jäin ööseks venna juurde. Käisin veel Mariega ka väljas, muljetasin talle.

Kõige lõpuks ütleksin seda, et ma jäin selle reisiga ikka nii-nii rahule!!! Mul oli parim seltskond. Parimad naljad.
Jimmyst sai sel reisil legend. Temaga lihtsalt sai nii palju nalja.
Meie bussi bussijuhid olid kaa ikka niii lahedad!!  Meile anti ka ametikõrgendust , vabatahtlikest said heatahtlikud!
Ma tahan kindlasti minna tagasi Sloveeniasse ja Itaaliasse. Lihtsalt super-super-super-super. Mõtlesin, et tahaksin isegi Sloveeniasse minna vahetusõpilaseks. See oleks megaa. Pidime Jaanaga niisama ka trippima minema, kui ma kunagi 18 saan. Oh , tulgu rutem need ajad!
Sain reisil niivõrd targemaks ka. Õpetussõnu ainult lendas.
Avastasin, et ma tõesti oskan ei öelda.

Eero kirjutas mulle tema enda kingitud raamatusse pühenduse. Nii armas.
Ja teine pilt on sellest väljakust kus me olime pool oma Itaalias veedetud ajast. Super!

Nagu Valdo kõigis oma kirjades ütles, et kõik läheb hästi nii-kui-nii.
Kõik läkski super hästi!
Aitäh teile!