see oli üle pika aja mu kõige suurim kokkulagunemine...ma ei suutnud enam nuttu jätta..kole saatus niitis mul jalad alt ja pani veel jalaga ühe tou....kõigest sellest rääkimine teeb kergemaks, selle jagamine...ma ei tea miks, aga teeb...ja kellegi teise sarnase saatuse kuulamine teeb ka kergemaks, sest ma tean mida ta tunneb, mitte, et minust kasu oleks olnud, arvatavasti mitte, aga ma hingeliselt tundsin seda kõike..kõik mälestused nii head kui halvad tegid kurvaks..ja alles kui keegi kaob hakatakse väärtustama kõike seda mis oli..merlegi tuletas veel meelde, kuidas ta ütles kord, et mul on ikka jube hea isa, kes küsib ja tunneb huvi kuidas mul koolis läks või üldse kuidas mu päev möödus...aga mina oskasin öelda ainult halba..ja nüüd teda enam pole..ja ma olengi oma süütundega üksinda..ja ma ei saa seda parandada, ma ei saa paluda vabandust kõige eest..lihtsalt ei saa...aga mul oli tugi olemas ja see tähendas mulle palju!
kodu pole ka enam kodu..ainult all korrusel tunnen ennast nagu omas kodus ja diivanipeale jääksin kasvõi elama..aga ülesse korrusele tuleks nagu teise maailma..nii külm ja kõle...pole enam seda head tunnet kui alati oma tuppa tulen, et tahaks nii väga voodisse viskuda ja sinna terveks päevaks jääda..peaks vist jälle ümbertõstmist toas tegema..jah, seda vist ma teengi..homme?
glee laule kuulates tuleb alati suur nostalgia..jah mul on siiamaani kurb..kui saabas kaotab suka silmist..on küll veidi raske..aga mis teha, ju siis elu peab nii minema.. ma olen nagu üks hale laps, kes iga asja peale kurvaks muutub..aga sõbrad on tähtsad, on alati olnud ja on kurb kui on tunne nagu ühte enam nagu polekski..
Mu telefonis on lihtsalt nii suur hulk pilte, et ma kohe ei tea mida öelda...
Videod?
Ja mul pole õrna aimugi kas te näete ka neid....ups
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar