little talks

Rääkisime emmega järjekordselt matemaatikast. Need on need trennist kojusõidud. Mõlemad olime pahased, ta ütles, et kui muud moodi selgeks ei saa, siis pean kooli vahetama. Tõesti?? Sellist lauset ma ei osanud oodata. Ütles veel ka, et ma kuskilt väljaspoolt abi otsiks, kes õpetaks. Siis lihtsalt mainisin, kuidas õpetajad meile ütlevad, et väljaspoolt ei tohiks tegelikult abi otsida, et see pole õige. Oli vale vist seda emmele öelda, sest ta läks nii pahaseks ''MIS SEE NENDE ASI ON, SINA TEAD MIS SULLE PAREM ON,NEMAD OLGU VAIT''. Jah, ja sellise tooniga meie vestlus lõppes. Ja ma ei oska midagi teha. Lihtsalt loodan, et kuidagi ma saan selle järelarvestuse tehtud. Ma lihtsalt pean. Mul pole vaja seda kursust kahte.

***

Kiire elutempo, või mis?
Jälle on see hetk, kus muusika kuulamine ja kodus olemine muudab kõik 100 korda paremaks, kui see juba niigi on. Vahepeal on selliseid õhtuid vaja.

***

Kord mõtlesin (hea küll ,tänases trennis), et kas vanus ''18'' muudabki inimesi täiskasvanuks? Jah ma saan endale keelemärjukest osta või teha ilma ema allkirjata tattoo , aga kas see tähendab ka seda, et tähtsaid otsuseid ja muid eluks vajalikke asju pean ma ka KÕIKI ise tegema, ilma vanema abita? Mõnes asjas on lihtsalt vaja abi. Aga jah, minu elu on seda teed läinud, et ma pean peaaegu kõike ise tegema, et elus edasi liikuda. Ei hakka salgamagi, et eks selline eluviis on mind kindlasti tugevamaks ja noh...targemaks muutnud...võib-olla..Aga eks lapsele ole vahepeal kergem ka, kui teda sellistes asjades aidatakse. Ei saa öelda, et ''palun tee seda ise, sa oled täiskasvanud tütarlaps'',okei, mina kuulsin selliseid sõnu just. Number 18 kukkus ja nüüd olen ma järsku täiskasvanu ja pean kõiki asju ise tegema?

On veider mõelda,kuidas mõned asjad alguse saavad.Näiteks nii tühistest jutuajamistest võib tekkida midagi suurt. Või kuidas mõndade algselt võõraste inimestega tuntakse vaid ühe hetkega suurt kindlustunnet.

***

Need hetked kui olla kodus ja oodata kedagi. Teha süüa, valmistuda, luua mõnus õhkkond. Hoides seljas pusa mis on lemmiklõhnaga kaetud ning mille lõhna tunneksid juba kilomeetrite kauguselt ära. On need vast hetked, eks?
Need hetked kui vaadata inimesele silma ja mõelda ''kust ta küll sai nii ilusad silmad, nendesse võiks lausa uppuda''.

Igapäevane väsimus surub mind maha. On vaheaeg, ma saan piisavalt kaua magada, aga ma olen ikka iga õhtu varakult väsinud. Ma ei oskagi öelda, kas see on tingitud kooliajal magamata jäänud ajast või hoopiski millestki muust ,aga see on kohutav.

Juba täna suundun ma Tallinnasse Entrumile. Loodan, et see kõik tuleb seal hea. Ma loodan, et need mitu vahelejäänud sessiooni ei ole muutnud mind erakuks. Ma loodan , et mul tuleb head 2 päeva.
Lootsin küll tõesti, et saan jillida Merlega nagu vanasti. Aga eks see ole vist saatusepoiss, kes meie teid koguaeg lahku viib. Mind pole jõgeval kui tema siin on, mina olen tallinnas kui teda pole...Nii lihtsalt on. Eks neid aegu peab siis veel ootama.

Peale selle kõige ootan ma NII väga Kerlile külla minekut. Saaks need kiired ajad ometi läbi.
(neljapäeval on võimlejate ülevaatus..minu arvamus siiani on, et minust võimlejat ei saa, aga Kerls usub minusse- on alati uskunud, ma saan hakkama!)

Tegelt on selle pika ajaga veel paljugi põevat ja nauditavat juhtunud, need head ajad. Aga milleks kõigest rääkida?