kuidas

-sõnad astuvad esimesi samme lehekülgede valges pimeduses, kus pole varje , ruumi ega ka pimedust

Ma olen hale.
Kaks päeva hammustasin huulde ja hoidsin ennast tagasi, sest iga hetkega tungis vana kurbus mu hinge tagasi. Ma lihtsalt ei saa sinna midagi teha. See tunne on nagu armuvalu. Pikk aeg on asjadest mõõdunud aga ikka nutetakse neid taga. Ja sellega kaasneb see, et iga kellegi halvasti öeldud asi, tegu või lihtsalt veidigi vales toonis jutuajamine muudab mind kurvaks. Kurb on isegi vist leebelt öeldud. Ma ei tea mis toimub, tõesti ei tea. Ma olen lootusetu. Eluheidik.

- kust eksib lapse naeratus kuningakotta, kust võtab ristik-see neljaleheline õnn, julguse kasvada siin kõrgete sammaste all, kui kaskede mustad kirjadki väsivad ja lehtede roheline lend

Need kaks päeva Pärnus tekitasid nii hea tunde, lapsepõlv tuli meelde. Suured jutud said ära räägitud , mis kõik kunagi tehtud sai. Tol ajal oli minu raskeimaks katsumuseks peale kooli kooliriiete vahetamine koduriiete vastu. Olid mured. Sellel ajal tundus selline asi nii suure asjana, aga hetkel mõtlen, et kuhu lahtrisse ma siis praegused mured paigutan?

Mul on viimasel ajal olnud selline tunne poodides käies, et oleks vist parem , kui ma kõnniksin seal kinnisilmi, et ma ei näeks neid tohutuid suuri hindasid , mis eurotulekuga mäest üles trampisid, ega ka tunneks seda , kuidas ma ei raatsi endale ühtegi asja osta.

Kuidas möödub aeg, vahel aeglaselt, vahel kiiresti
Kuidas vahel süda lööb su peas
Kui soolased maitsevad pisarad
Kui kaua võtab aega suureks kasvamine