(V)ALGUSESSE

Kõik kõneleb me'ga päevast päeva,
otsekui liblikas elaks päeva,
päeva me iseendis-
ei näe, ei mõista- midagi imelikku!
Järgmine hetk- kõik kadunud.. igavikku?!

Esimeseks tahaks öelda seda , et ma armastan Viljandit, seda rahvast ja linna, ja tantsu ja kõikkkekõikkkkkke...
See kuidas inimsed on nii sõbealikud ja rõõmsad ja niii head tantsijad see on lausa uskumatu ...Minnes kultuuriakadeemiast Kalmeri juurde ütlesin ma Joonasele ( tantsija ) head aega , ja tema lehvitsas mulle ja ütles sõbralikult tsau ... see on juba esimene märk ... see näitab välja juba sõbralikkust..

Liblika eluiga vaid hetkede jada,
teame, näeme, kuid kas midagi mäda?
Ei rahutu, ei stressis, ei surutud-
Silmis sära, täpipealt kui muretul.
naljakas oli kui Raho ( tantsija ) näitas meile ühte asja mida ainult tema kursuselt 3 inimest teha saavad ja siiis meie muidugi hakkasime seda prooovima ..
ning nende poiste tants , mis nad täna meile esitasid oli nagu VAUU , lihtsalt uskumatult lahe !

Lend see piklik ja universaalne,
näha kõike, mis esialgu uuelaadne.
Ei kahetsusi, ei lohutusi, ei ümbermõtlemisi,
tundes kõike, kui ette plaanitud tohutusi.
kes paneks enda koerale nimeks Zombie ja enda kassi nimeks Sitaratas ??
eks seee ikka Kalmer ole .. hahaah

Saabub see hetk, kuniks liblikas hääbuma peab-
ei tagasi ta vaata, otsekui edasist teab.
Otsekui asendaks midagi, kedagi, tulles kellegi jaoks.
Pole kokkusattumusi, sääraseid sündmusi me kõik ritta vaid laoks.
ja täna seal III kursuse ''töö häälega'' tunnis oli nii lahe ja nii tudengi tunne oli , et lausa jube , nii lahe ja nii hea ja nii mõnus .

Nüüd ütlen ma tsau, ei see tähenda, et ma kaoks,
vaid hetke võtan- olen inimene, puhkan, et saabuda taas,
saabuda ilma, et oleks lahkunud su jaoks.
kõik siiiski oli nii hea , ja nii mõnus ja ma tahaks sinna nii kiiresti tagasi kui võimalik .. ja kõigile meeldis meie etendus ja kõik kiitsid ja ütlesid et me olime tublid ja nii ilusad ..
ja see oli nii armas kuidas Kalli meid etendusel vaatas ja koguaeg naeratas ... ja siis pärast niii kiiiitis meid ja nii hea tunnne oli!

Ei ole me liblikad, eluiga tohutult meil pikem,
kuid kas võtame eeskuju, või rahmime, et kõik oleks sitkem?
On sel mõtet, on see õnnelikkuse tee?
AH! Mis vahet sel on!?
Pigem elame hetkes, naudime seda lõputut teekonda me.

Tänan siiin ka trennikaid , Javerit (meie auväärt valgustaja ) , Siimu ( meie autojuht tagasiteel , kes suutis meid terve tee kannatada ) , Kalmerit ( inimene , kes andis meile öömaja , oma mõnusas kodus ) ja siis kõiki kultuuriakadeemia omasi kes on nii lahedad ! ja mitu suuurt pikka paid Piretile ! oeh
lõpus tulid kõigil pisarad silma ja oli selline armas hetk
ja miks see kõik nii kiiresti läbi sai??

Tahan tagasi , Tahan tagasi , Tahan tagasi , Tahan tagasi, tagasi , tagasi , Tagasi , TAgasi , TAGasi , TAGAsi, TAGASi , TAGASI!!!!

ootan seda hetke kuna saab uuesti viljandi , ja Kalmer ütles , et me võime tema juurde külla alati minna kui tahame ... oeeeeeeeeeeh
ma ei suuda seda kõike lihtsalt kirjeldada ...
kõik on lihtsalt nii hea ja kurb samal ajal ... nuuuks