24. detsember
minu elu kõige halveim päev
ma vihkan seda päeva
vihkan seda hetke
vihkan seda situatsiooni kus ma olen
ma vihkan enda elu
ma vihkan seda, et minul kõik halvasti läheb
elu vihkab mind samamoodi kui mina teda
kõik halvad asjad aina kogunevad
ma olen tuim
ma pole kunagi selline olnud
kõik ei ole veel kohale jõudnud
terve eilne päev lihtsalt ignoreerisin seda mõtet
ma ei tahtnud selle kõige peale mõelda
mitte veel
miks , miks , miks kuradi pärast mina!!!!!
ma pean selle kõige endast välja laskma
ma tahan rahu saada
eile õhtul istusime ''kõik'' koos nagu midagi poleks vahepeal juhtunudki
sest me teadsime seda
kõik teadsid , et see kunagi juhtub
aga mitte keegi ei mõelnud sellele , et see just jõululaupäeval juhtub
ärkasin hommikul
emme tõusis ka üles
läksin hambaid pesema ja majas polnud tilkagi vett
girt tuli maale
me tegime emaga salateid
siis tuli see telefonikõne renelt emale
ta ehmatas
rääkis
ja ma ei nutnud
olin tuim ja tegin omi asju edasi ja edasi ja edasi , lõikudes samalajal salatit , märkasin, et mu käed värisesid nagu haavalehed
ma ei suutnud seda kõike uskuda
ootasin kuni kõik läksid välja ja jooksin üles
ilus aeg ma ütlen

ja pealekauba astusin endale neljapäeval kooli riietusruuumis kõrvarõnga jalga
jalg on siiamaani valus
lonkan
kole näeb välja
loodan ,et teisipäevaks on okei

ps. sain endale raamatu jõuludeks
ja palju muud nodi
aga esimene raamat mille ma olen jõuludeks saanud
ma tahan seda juba lugeda
ja ma vist lähengi