ma ei suuda mõista kuna mina saan nii tugevaks , et ma saan minna ja vaadata teda , olla seal ilma klimbita kurgus , ilma huulde hammustamata , et kaotada see valu mis on seal kuradi südames , ma tahan minna ja olla seal ilma ühtegi pisarat poetamata
teised ei oska ette kujutadagi mida mina tunnen ja mida mina oma sees hoian
ma ei oska seda lihtsalt välja lasta
see kurbuse osa on minu sees vallutanud juba 3/4 südamest ja seal ta ainult rebib ja rebib neid vanu haavu lahti
ja Jälle ma hakkan mõtlema eelmistele asjadele
ja sellele kuidas inimesed saavad olla üksteise vastu nii ükskõiksed
nad nagu ei hoolikski
nemad mõtleavad ainult endale ja oma suurepärasele maailmale , kuhu keegi muu ei mahu kui tema ise
nad ei mõtle sellele mis tunnevad teised - kõrvalolijad
see nutt ja hala on nii paha , niii tüütu
see kõik võiks juba otsa saada, kaduda ja mitte kunagigigigi enam tagasi tullla!

ja veel enam ma vaatan oma klassi omasi
lihtsalt vaatan ja vaatan kui suureks on mõni kasvanud , kui normaalseks
ja teised jälle tammuvad ikka ühel ja samal kohal ( imelik kas nad sellest ära ei väsi ? )

elu on niii tüütuks muutunud
vägavägaväga
ma tahan mingisugust vaheldust
ma pean midagi välja mõtlema
( ilmselgelt olen ma kõik võimalused käest lasknud ja nüüd kahetsen ja halan )
ma nean igat seda päeva mil ma olen millegi tähtsa unarusse jätnud või tegemata jätnud või üldse kõik asjad mida ma olen kahetsenud , ma vihkan ennast iga asja eest millega ma olen iseendale haiget teinud!

elu ongi selline ja ma ei tea kuidas seda muuta või millest alustada
kõik justkui kaob
haihtub