Kodu on kui vaikiv sõber


Kui pikalt ma pole siia sattunud. Vahepeal on nii paljutki juhtunud ja olnud. Esimene eksamgi seljataga. Selle järgi vaadates olen ma küll enda üle uhke. Ma poleks ealeski uskunud, et ma kirjandi eest 37-st puntkist 40 saan. See tundub siiani nii uksumatu. Ja hinne 4 on ka väga super. Kui õnnelik ma olin sellest teada saades.
Viimasel ajal oleme Mariega väga palju koos olnud. Oleme minu juures olnud või linna peal uidanud. Midagigi teistsugust. Kõik Marie kombed hakkavad ka mulle juba külge jääma.
Homme on matemaatika eksam. Ma tean , et hommikul üles ärgates olen ma nii närvis kui närvis. Öösel magada ei saa kohe kindlasti. Eksamid võiks juba läbi olla. Tahaks grillida oma tüdrukutega. Oeh!
Ave juures oli niii vahva, aga ka niii kurb. Kui oma kinki talle andsime ja kallistasime, siis mu kõik kehaosad hakkasid värisema. Isegi istudes mu käed ja jalad veel värisesid.
Varsti-varsti peaks tulema ka minu muusa nr2 postitus. Ma olen juba nii põnevil. Ma tõmbasin temast nii palju pilte, nüüd pean valima hakkama, et millise ma siis enda desktopiks panen. Vahelduseks Karlile.
Ma jälle vaatasin ja imestasin ikka milliseid asju nad Viljandis teevad. See koht on seal lihtsalt kirjeldamatu. Ma olen nii kade. Ma võiks ruttu suureks kasvada!!


- Ma ei kujuta siiani ette, mis hakkab saama järgmisel aastal. Kõik muutub.  See on lihtsalt uskumatu, kui kiirest võivad asjaolud pöörduda. Alles oli see aeg. Seda nuttu ja hala tuleb veel palju-palju.