Julge olla rumal

Ma ei peks olema mitte millegi üle kade, kuid ma siiski olen. Aga kes ei oleks?
Igatsen teda. Seda mis kunagi oli. Rumal , et ma halva valiku tegin. Rohkem tobedam ei saakski vist olla. Tol hetkel tundus see nii vale, hiljem hakkad ju ikka asju kahetsema. Mõtlesin sellele juba siis , kui ma selle valiku teinud olin. Ma vist isegi kartsin temaga kohtuda, kartsin , et ta sai pahaseks. Aga ei. Ta oli peaaegu, et tema ise. Inimesed muutuvadki. See on paratamatu. Kurat küll. Ma ei oska temaga enam juttu teha, kardan , et ütlen midagi ebasobivat, kardan, et ta ei mõista. Aga ma ju tõesti ei tee midagi valesti, on asi temas?
Täna oli jälle üks erakordselt hea päev ENTRUMil. Juba 7.sessioon. Küll aeg ikka lendab. Ainult üks veel ja ongi sellel lõbul selleks aastaks kriips peal. Ma ei taha nutma hakata, üldse mitte. Need inimesed seal - lihtsalt uskumatu. Järjekordne lääge jutt, aga sellistest inimestest rääkimiseks peab kasutama ilusaid sõnu. Ma loodan, et nad ise saavad ka aru , kui kalliks nad mulle saanud on! Mul tulevad külmavärinad sellele kõigele mõeldes. Sain olla 1 minuti Esteriga staarid (või oli 2 minutit?). Kui kaunis. Üks poiss nägi välja nagu Stig Rästa vend , just sayin - Marie. Nii ilusad inimesed.
Ja ma juba hakkasin lootma. Me just rääkisime , et kui hea ikka kõik on ja kui super, et me neid uuesti näeme, et see on täiesti ebareaaalne. Ma tõesti loodan, et see kõik läheb veel hästi. Peab minema.
Ilmad lähevad aina ilusamaks, eksamid lähenevad, suvi läheneb, Itaalia läheneb, vabadus läheneb.


Loo oma energia!